Toomas Kümmel: Venemaa vajab tsaari
1934.aasta tähistas suurt pööret Artur Adamsi elus. See oli aeg, kus Stalin kindlustas oma absoluutset kuritegelikku võimu ning mõtles vargsi juba maailmarevolutsiooni läbiviimisele. Stalini unistustes kangastusid vaprad Punaarmee sõdurid Atlandi ookeanis oma kirsade jalarätte pesemas. Lennukitööstuse peavalitsuse ülema asetäitja Adams viiakse üle sõjaväeluuresse. 1935.aastal saab Adamsist NLiidu sõjaväeluure illegaalne resident USA-s varjunimega Ahill. Tema tegevusvaldkond on sõjalis-tööstuslik spionaaž. Oma värvatud agentide kaudu hangib ta olulisi andmeid USA raadio-tehnilise tööstustoodangu ja sõjaliste mürkgaaside kohta. 1938.aastal kutsutakse Adams nagu paljud teisedki luurajad tollal tagasi Moskvasse. Paljud neist leidsid oma lõpu kui rahvavaenlased NKVD timukate käe läbi. Adams vallandatakse küll sõjaväeluurest, kuid jäetakse ellu! Ning 1939.aastal kui Stalin alustas „suurt mängu” Euroopa vallutusplaanide elluviimiseks, saadetakse Adams USA-sse tagasi, kus ta jätkab endist tegevust. 1944.aastal õnnestub tal hankida üliolulisi andmeid tuumapommi väljatöötamisest USA-s. Ülisalajasest tuumalaborist anti Adamsile aatompommi kohta tuhandeid lehekülgi tehnilist dokumentatsiooni, uraani, berülliumi ja raske vee näidised. Lõppude lõpuks hakkas FBI Adamsit jälgima, kuid paljastada nõukogude agenti ameeriklastel ei õnnestunudki.
PUTINI JÄRELTULIJA VÕI KOLMAS TÄHTAEG
Venemaa elab presidendivalimiste ootuses mis peaksid toimuma 2008.aasta märtsis. Kõik jututeemad algavad ja lõppevad tänasel Venemaal enamasti aruteludega just sellest suursündmusest. Huvitav on jälgida, kuidas eelseisvatest presidendivalimistest räägitakse. Peamised märksõnad on järgmised — kes saab Putini järglaseks, kas Putin läheb kolmanda tähtaja peale välja? Kui räägitakse Putini järglasest, siis on sellesse küsimusse selgelt kodeeritud suur küsimus — kelle Putin oma järglaseks valib? Peapretendentidena nimetatakse endist kaitseministrit ja praegust peaministri esimest asetäitjat Sergei Ivanovi, omal ajal Soome poliitikute ajusid triikinud KGB kõrget välisluure ohvitseri ning samuti peaministri esimest asetäitjat Dmitri Medvedevit. Ja üllatus, üllatus — Medvedev ei olegi KGB kasvandik. Medvedev on pärit Putini kodulinnast Peterburist, kus nad koos töötasid omaaegse linnapea Anatoli Sobtšaki meeskonnnas. Lisaks on Medvedev Venemaa suurima monopoli, Gazpromi nõukogu esimees.
Selline kahe järeltulija areenile viskamine võib olla ka kõigest odav PR-näitemäng, milliseid vene nn poliittehnoloogid avaliku arvamuse mõjutamiseks sageli harrastavad. See meenutab ühte anekdooti natsi-Saksamaa propagandapealiku Goebbelsi ja naiivsete Lääne ajakirjanike suhetest. 1930-ndate aastate keskel tapsid pruunsärklased Berliinis vana juudi naise päise päeva ajal. Lääne ajakirjanikud tegid sellest suure skandaali ja ujutasid propagabdateenistuse üle küsimustega. Selle peale teatas Goebbels:”Teie poolt nimetatud tänavat, kus justkui olevat tapetud keegi naisterahvas, ei ole Berliinis olemas!” Järgnevad kuud tõestasid Lääne ajakirjanikud visalt, et selline tänav siiski on Berliinis olemas.
VALGUSTATUD MONARHIA?
Kolmas tähtaeg tähendab aga ei enamat ega vähemat kui seda, kas Putin laseb muuta konstitutsiooni, mis praegu näeb ühele inimesele ette maksimaalselt kahte nelja-aastast perioodi presidendi ametis.
Niisiis, Venemaa ühiskondlik teadvus on ettevalmistatud arutama ja vastu võtma valikut: kas Putin jääb presidendiks edasi ka kolmandaks ametiajaks vaatamata sellele, et konstitusioon seda ei luba või valib Putin enesele järglase presidenditoolil. President on Venemaal aga võimupüramiidi absoluutne tipp. Venemaal on tegelikult ainult üks inimene, kes otsustab ainuisikuliselt kõik riigi tähtsamad küsimused. Selleks on VVP. Ja tegelikult on Venemaal ja NLiidus kogu aeg nii olnud. Olgu siis riigi saatuse üle ainuotsustaja ametinimetus tsaar, generalissimus, peasekretär või president. Kunagisest puhmaskulmsest kompartei peasekretärist Leonid Brežnevist vändatud seriaalis on episood, kus valitseja lapselaps küsib: „Vanaisa, kas sa oled tsaar?” Ning peasekretärist vanaisa vastab:”Jah, võib ka nii öelda!”
Ka Venemaa praegust absoluutset võimu omava valitsejaga tipnevat poliitilise süsteemi pead võib nimetada tsaariks. Sest tsaari puhul sobivad tõepoolest arutelud järglasest, kelle ainuvalitseja välja valib. Samuti valitseb tsaar niikaua kui heaks arvab. Aga seadused, aga demokraatia? Neid saab tsaar alati muuta enesele ja bojaaridele meelepärasteks. Vene rahvas ei ole mitte kunagi tunnetanud end ajaloo tegijana, alati on ajalugu tema eest teinud valitsejad. See on paraku Venemaa reaalsus.
Samas ei tähenda see kommunistliku režiimi taassündi. Praegune vene võimueliit samastab end tsaari-Venemaa ja NLiidu ajalooga. Kuid see on vaid retoorika, mingisuguse ideoloogia fassaad, mille tegelikuks sisuks on äärmuslik šovinism ja juhi kultus. Endise presidendi majandusnõuniku Andrei Illarionovi väitel on Venemaa võimupüramiidi 1000 kõrgemat ametit hõivanud endise KGB kasvandikud. Nende inimeste mõttelaadi ei ole vaja pikalt lahti arutada. Kuid vale oleks arvata, et see tšekistlik režiim tekitab mingi tagasipöörde kommunistliku diktatuuri suunas. Nad ei vaja enam eripuhveteid, nomenklatuurile jaotatavaid välismaatuusikuid ja kortereid. Nad ei taha enam varjatud privileege ja luksust. Nad on koondanud enese kätte võimu ja raha ning võivad sellega avalikult eputada ja laamendada. Nad ei vaja selle kõige varjamiseks mitte mingisugust töölisklassi eelisseisundi möla, nad ei pea midagi varjama ja nii on ju palju mugavam. Jah, tsaari peab kummardama, aga tsaar on ju meie hulgast.
VÕIM VAJAB STABIILSUST
Äsja tegi Venemaa föderatsiooni nõukogu esimees ja uue partei Õiglane Venemaa esimees Sergei Mironov avalduse, et vaja on muuta konstitutsiooni nii, et president võiks võimu juurde jääda piiramatuteks ametiaegadeks kuni 7 aastase ametiajaga korraga. Lõpuks siis see väljaütlemine tuli. VVP taob küll nagu rauda, et tema kolmandale amtiajale ei jää, aga kui rahvas ikka nii väga nõuab, siis tsaar on kohustatud rahvale vastu tulema. Ja konstitutsiooni parandamisega ei ole ka mingeid probleeme. Kuulekas parlament teeb Venemaal kiiresti mida vaja, seega on see vaid tehniline protseduuri küsimus ei muud.
Juba on Mironovi ettepanekut toetanud kasakad ja mitmed presidendi poolt ametisse määratavad regionide kubernerid.
Mironovi ettepanek ei ole mitte mingisugune üllatus. Olulised on selle juures kaks momenti. Esiteks astus Mironovi ettepaneku vastu Venemaa võimupartei või presidendipartei Ühtne Venemaa juht ning parlamendi esimees Boriss Grõzlov. Kuid see võib jällegi olla samasugune mäng nagu Ivanovi ja Medvedeviga, ehk lugege uuesti anekdooti Goebbelsi ja Lääne ajakirjanike kohta. Venemaa võimueliit armastab taolisi mänge, sest peale oma toolist kinnihoidmise ja rahateenimise neid eriti miski muu ei huvita. See tähendab aga võimu ja juhi stabiilsust. Igasugune muutus tähendab erinevate grupeeringute võimuvõitluse teravnemist võimalike kohtade ümberjagamise hirmu ees. Mis siis et see toimub küll ainult kindla seltskonna, tšekistide vennaskonnna sees. Ikkagi ebamugav!
Selle kinnituseks on kujukalt Moskva linnapea Juri Lužkovi käitumine. Mironovi ideed asus Venemaa poliitilisest eliidist esimesena agaralt toetama Moskva linnapea. „Kas Euroopas, Inglismaal, teistes riikides kehtib riigijuhtidele kaks ametiaega? Ei. Miks meie peame jäljendama ameerika demokraatiat, mis tekitab kahtlusi ja millel on vanust kõigest 250 aastat,” teatas Lužkov. Kui selle mõttekäigu saab panna lihtsalt Lužkovi ebaintelligentsuse arvele, siis tema järgnev mõtteavaldus peidab selles sonimütsiga multimiljardäris tõelise homo sovjeticuse. Moskva linnapea arvates ei ole juhti vaja vahetada, kui ta ennast oma ametis heast küljest on näidanud. „Kui inimene on ennast näidanud positiivsest küljest, siis miks on vaja teda välja vahetada? Tuleb välja, et tuleb võtta tundmatu ja uuesti õpetada teda vene riiki juhtima,” arvas linnapea. Tuleb arvestada, et Lužkov ei kuulu ei tšekistlikku vennaskonda ega ka VVP Peterburi sõpruskonda. 1991.aastast Moskva linnapea ametit pidanud Lužkov peab seetõttu olema eriti hea ninaga, et tunda võimeliidis kohtade ümbermängimise ohtu. Vaene mees on pidanud oma lojaalsust alati topelt tõestama. Paljudel on meeles tema väljaütlemised stiilis — „Demokraadid varastasid Venemaa paljaks!”
Ning möödus vaid nädal, kui Lužkovi suust tulid uued Värsked mõtted. Linnapea teatas, et tahab korraldada enesele usaldushääletamise linnapea kohal. Äraseletatult tähendab see seda, et ta küsib VVP käest — kas ma sobin linnapea ametisse ka uueks ametiajaks. Ning on ju täiesti õige aeg Lužkovil seda VVP-lt küsida! Senine ametiaeg saab Lužkovil läbi selle aasta detsembris. Kohe teatas Moskva linnanõukogu esimehe asetäitja, Ühtse Venemaa ridadesse kuuluv Andrei Metelski: „Meil ei ole kedagi teist effektiivsemat ja professionaalsemat inimest, kes võiks juhtida Moskvat.”
Inimlikult võttes võib Putin ehk tahtagi presidendiamet maha panna. Võim on andnud piisavalt raha, et ülejäänud elu kusagil soojal maal mõnuledes mööda saata. Ka võib lihtsalt saada mõne esindusliku ameti mingis rahvusvahelises organisatsioonis. Kuid on ka suur aga…Venemaa ajalugu on näidanud, et kui tsaar lahkub ja võimu juurde kerkib uus tsaar, ei ole eks-tsaarile enam midagi kindlustatud, sest ta muutub ei keegiks. Jeltsin lahkus ametist ja nimetas 1999.aastal oma järglaseks VVP. Ennem nõudis ta VVP-lt garantiid, et tema raha ja rahu ei puutu keegi. Kuid kas see säästis Jeltsini nn perekonda — ümbruskonda? Ei säästnud! Kui sa ei ole Venemaal võimul, siis sa ei ole keegi. Siis oled sa lihtsalt juurvili! Missugune inimene tahaks olla juurvili?
