Tallinna ringkonnakohtu jõustunud otsuse täitmiseks esitas valitsus riigikokku eelnõu VEB Fondi sertifikaadi omanikele nõuete õiglaseks hüvitamiseks. Peaminister Andrus Ansip selgitas: „…siis tuleb see fond likvideerida. Ja tema käes olev vara ehk siis nõuded enampakkumisel maha müüa ja enampakkumisel saadud raha jaotada nende vahel, kellel on nõudeid VEB Fondi vastu.

On raske aru saada, mida siis ikkagi müüa kavatsetakse, et kahe omaaegse panga hoiustajatele nende nõuded õiglaselt hüvitada.

Mida Ansip ja Ligi müüa tahavad?

2010. aasta majandusaruande järgi puuduvad SA-l VEB varad. Bilansiväliselt on kajastatud juriidiliste ja füüsiliste isikute nõudeõigus Vnešekonompanga vastu „registri mõistes“.

SA VEB juriidilise ja majandusliku sisu on riigikogu ees esinedes omal ajal lahti seletanud endine Eesti Panga nõukogu esimees Mart Sõrg: „Eesti Vabariigi Raamatupidamise Toimkonna otsuse kohaselt ei kajastata asutuse raamatupidamisaruannetes teiste füüsiliste isikute või juriidiliste isikute vara ja kohustusi. Sellest tulenevalt on nii, et kuna Põhja–Eesti Aktsiapangast ja Balti Ühispangast VEB Fondi koondatud nõuded on võõrvara, siis võib ja tuleb need kajastada bilansiväliste kohustuste ja varana. Käesoleval ajal peetaksegi nende kontode üle sihtasutuses VEB arvestust bilansiväliselt.“

Asi läheb huvitavaks, sest müüma hakatakse mingisuguseid SA-le VEB kuuluvaid nõudeid, mida audiitorid ega Eesti Panga nõukogu eelmine esimees avastada ei suutnud.

12. detsembril riigikogu ees arupärimisele vastates konkretiseeris rahandusminister Jürgen Ligi, missuguste müüa plaanitavate nõuetega on tegemist: „Sihtasutus omab nõuet külmutatud kontode suhtes Vnešekonompangas, nõude loovutamise leping riikliku VEB Fondi ja VEB-i vahel on siin alus.“

Rahandusminister Ligi valetab või on tal midagi kapitaalselt segamini läinud. Sellist lepingut ei ole olemas.

VEB Fondi nimele pole mingit arvet vormistatud

Eriti kahetsusväärne on selline vale seetõttu, et rahandusminister Ligi on seda oma allkirjaga kinnitatult edestanud ka Tallinna halduskohtule 17. novembril, samuti käesoleva loo autorile esitatud teabenõudele vastates.

Samasugune eksitav teave on esitatud ka eelnõu seletuskirjas, mis annab alust arvata, et tegemist on tahtliku tegevusega. Seletuskirjas viidatakse sealjuures nõude loovutamise lepingule Riikliku VEB Fondi ja PEP-i vahel 3. maist 1996. See leping võib küll olemas olla, aga Vnešekonompank pole seda tunnistanud. Veel 1998. aastal tehti maksekorraldusi külmutatud arve suhtes PEP nimel, ehkki Ühispank oli ta juba alla neelanud!

7. mail 1996 saatsid tollane VEB Fondi juht Enn Teimann ja PEP–i juhatuse esimees Lembit Kitter tõepoolest Vnešekonombanki kirja, milles palusid korrespondentkontod ümber vormistada VEB Fondi nimele. Vastus saabus VEB–ist 11. juunil 1996 härra A. V. Turkadze allkirjaga: „Informatsiooni korras teatame, et vastavalt jõustunud dokumentidele võib küsimusi, mis puudutavad blokeeritud arveid, vaadelda ainult valitsustevahelisel tasandil arvestades omavahelisi finantspretensioone Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel.“

See tähendab ainult ühte: Vnešekonompank pole kunagi külmutatud arve omanikuna tunnistanud VEB Fondi.

Kellele kuulub külmutatud konto Vnešekonompangas?

Vist iga riigikogu liige peaks aru saama lihtsast asjast — nõuda saab seda, mis kuulub sulle. Seega on nõudeõigus Vnešekonompanga külmutatud kontodele sellel, kellele need kontod kuuluvad. Elementaarne, Watson, oleks öelnud üks tuntud kirjanduskangelane.

Riigikogus eelnõud menetleva õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants tunnistab: „Minul ei ole tõsikindlaid andmeid, kellele kuulub VEB-s blokeeritud korrespondentkonto.“

Tänavu 28. märtsil saatis Eesti Panga president Andres Lipstok Vnešekonompangale kirja, milles palub teatada informatsiooni Eesti Panga arvete kohta. Kirjast selgub uskumatu tõsiasi: Eesti Pank peab külmutatud korrespondentkontot Vnešekonompangas hoopis enda omaks. Aga veelgi uskumatum, et mõni lause hiljem küsib Eesti Pank täpselt samas kirjas: „Missugune on nende arvete omandiõigus, kellele need arved Teie panga arvestuse andmetel kuuluvad.“ Kui oma silmadega ei näeks, siis ei usuks!

Aga samasuguseid käpardlikkuse ja pehmelt öeldes arulageda bluffimise jälgi on täis kõik selle eelnõuga seotud dokumendid ja asjaosaliste väljaütlemised. Eelnõu seletuskirigi viitab esmalt juba mainitud lepingule VEB Fondi ja PEP-i vahel 1996. aastast, et jällegi mõni lõik hiljem tuimalt kirjeldada: „Kuigi PEP oli juba 05.01.1997 ühinenud Ühispangaga, toimus 1998. aastal nõudeõiguse iseseisev teostamine siiski veel PEP-i maksekorralduse alusel.“

Seega kuulus külmutatud konto VEB-s veel 1997. aastal PEP-ile. Iseasi on muidugi see, et pärast ühinemist Ühispangaga tehti maksekorraldusi veel olematu panga rekvisiitidega, mis peaks kuuluma õiguskaitseorganite huvisfääri. Aga külmutatud konto õigusjärglased saavad seega teoreetiliselt olla Ühispank ja õigusjärglane SEB.

VEB Fondi õigusjärgsel sihtasutusel pole mitte mingisugust nõudeõigust mitte kellegi vastu. Vastavalt kohtuotsusele sekkus riik pankade saneerimisega ja on seetõttu kohustatud hüvitama nende pankade hoiustajatele nendesse pankadesse jäänud raha. Seega on vaid ühed nõuded — nende pankade hoiustajate nõuded riigi vastu. Mis aga puutub nõudeõiguse kinnituseks antud VEB Fondi sertifikaate, siis nende väärtuse suhtes ütleb kohus otse: „Ringkonnakohus lähtub alljärgnevalt veel eeldusest, et sertifikaate võib pidada väärtusetuks, kuigi need on turul vabalt kaubeldavad ning sertifikaadi omanikul on vastavalt sertifikaadi väärtusele õigus VEB Fondi varadele.“

Epohhiloov arutelu riigikogus

Kui midagi üldse iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi parlamentarismi ajalukku läheb, siis on see Liina Tõnissoni surematu avaldus VEB Fondi moodustamise eelnõu arutelul 20. jaanuaril 1993: „Täna arutluse all olev teema on selles mõttes harukordne, et ma usun, et siin saalis on vähem kui 10 inimest, kes seda teemat valdavad, ja mina nende hulka ei kuulu!“

Praegune Eesti Panga nõukogu liige soovis, et selles küsimuses toimuksid keskpanga, valitsuse ja rahvasaadikute ühised kuulamised, et asjast veidikenegi selgust saada. See ettepanek hääletati maha.

Täna on valitsus toonud riigikogusse eelnõu, millega toonane otsus soovitakse tühistada, VEB Fond olematuks muuta tema sünnihetkest alates. Kas 19 aastat on rahvasaadikutele midagi õpetanud? Kas riigikogu võtabki vastu seaduse, millega valitsus soovib hakata müüma võõrast, talle mittekuuluvat vara? See oleks naeruväärne, kui see ei oleks tõsi.

Igal juhul saab võõra, absoluutselt väärtusetu vara müügi arutelu riigikogus olema väga põnev, sest selline otsus Euroopa kultuuriruumis 21. sajandil oleks igal juhul pretsedenti loov.

TAUST
Müstiline VEB Fond

Riigikogu otsusega puhastati kahe finantsraskustesse sattunud Eesti panga — Balti Ühispanga (UBB) ja Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsuse baasil loodud Põhja–Eesti Aktsiapanga (PEAP) bilansid nende korrespondentkontodel külmutatud valuutast Moskvas Vnešekonompankis (VEB). Need nõuded tõsteti ilma nende pankade hoiustajate käest luba küsimata VEB Fondi. Seejärel reorganiseeriti PEAP Põhja–Eesti Pangaks (PEP), millega liideti tervikvarana ka UBB. Sellise hookus–pookusega oli uus riiklik pank vabanenud oma hoiustajatest, kellele ta võlgu jäi. Ja niimoodi sekkus Eesti riik hoiustajate nõuete ümbertõstmisse mingisugusesse ähmase staatusega fondi. Riigikogu otsus nägi ette pärast VEB Fondi moodustamist kuue kuu jooksul üldkoosoleku kokkukutsumise, kuid Eesti Pank eiras seda ja püüdis sertifikaadiomanikke hoida täielikus teadmatuses. 2000.ndate aastate alguses reorganiseeriti fond sihtasutuseks VEB, muutes selle aruandluse täiesti läbipaistmatuks.

Lisaks sellele maksis riik üliheldelt kinni pankade eneste VEB-is külmutatud vahendid. Kokku kulutasid Eesti Pank ja valitsus nende pankade saneerimiseks seega 685 miljonit krooni (EP 100 miljonit krooni sularaha, valitsus riiklike võlakirjade väljamaksetena 585 miljonit krooni). Seda oli ainult veidi vähem, kui neil kahel pangal kokku raha Vnešekonombanki kinni jäi!

UBB ja PEAP-i võlausaldajad pidid seda kurvalt pealt vaatama, näpus arusaamatu VEB Fondi veelgi arusaamatum sertifikaat, millel oli kirjas summa suurus, mis need pangad neile võlgu jäid. Sertifikaatide väärtust on tabavalt iseloomustanud VEB Fondi hookus–pookuse üks autoreid Urmas Kaju: „Sertifikaadid kui igasuguse katteta dokumendid ei kujutanud endast isegi väärtpabereid, mistõttu õiguslikult olid need samaväärsed miilitsa tõendiga summa kohta, mille röövlid olid omastanud.“

Kuid ka siin on oma „aga“, võrdsemast võrdsed said oma nõuded VEB-is rahuldatud. Kuidas, kui suures ulatuses, kelle kaudu — selles peitubki VEB-i saaga peamine saladus.

Tõe huvides peab aga mainima, et valitsusel oli VEB Fondi sertifikaat nõudeõigusega 243,9 miljonit krooni ja Eesti Pangal nõudeõigusega 103 miljonit krooni. Valitsus andis oma nõudeõiguse 1997. aastal tasuta üle Eesti Pangale kohustusega see 24 miljoni krooni eest edasi müüa Ühispangale. Eesti Pank müüs oma nõudeõiguse 1998. aastal samuti Ühispangale 12,4 miljoni krooni eest. Nende nõuete väärtuses kanti Vnešekonombankist külmutatud kontolt raha minema! Kelleni see reaalselt jõudis, pole teada, kuid ilmselt mitte Vabariigi Valitsuseni ega Eesti Pangani.