Kui ma 2004. aastal raamatut kirjutasin, istus Vahur Kraft veel Eesti Panga presidendi toolil. 10 aasta jooksul ei ole mul õnnestunud Krafti sel teemal intervjueerida. Tõsi, ma pole Kraftiga sattunud ühte lifti. Kuid Katariina Krjutškova juhtum Siim Kallasega näitab, et isegi koos ühes liftis sõitmine ei pruugi kõrget ametnikku rääkima panna.

1.

Saatsin 10 aastat tagasi läbi tollase Eesti Panga pressiesindaja Janno Tootsi Kraftile ligi 30 põhjalikku küsimust VEB-fondi kohta. Kui kaks kuud oli möödunud, hakkasin visamalt uurima, mis vastustest on saanud. Kohtusime keskpanga pressiesindajaga. Tema teatas mulle, et minu küsimused on esitatud valest ideoloogiast lähtuvalt!

Küsimused, mis on „valest ideoloogiast" lähtuvad? Halloo?

Mingil hetkel leppisime Janno Tootsiga kokkusaamise ühes Tallinna vanalinna kohvikus. Janno ulatas mulle paberilehekese, kus olid kirjas väljavõtted keskpanga kodulehelt nende ametlikust lobast VEB-fondi kohta.

Janno vaatas mind ja tal oli ilmselgelt ebamugav. Poolteist kuud ootamist ja siis saad 30. põhjalikule küsimusele vastuseks 2 minutiga kodulehelt maha kirjutatud laused. Mage! Pressiesindaja sõnul oli vastuse koostanud keskpanga juriidiline osakond.

2.

Pärast raamatu „Isamaa rüüstajad" ilmumist 2004. aasta hiliskevadel, muutus teema aktuaalseks. Esimese vastulöögi Eesti Panga eest andsid palgatud advokaadid Aare Tark ja Hannes Vallikivi. „Arusaamatuks jäävad Toomas Kümmeli raamatus esitatud viited sellele, nagu käiks keegi Vene (endise NLiidu) Välismajanduspangas külmutatud arvete kallal näkitsemas...," kirjutasid palgatud advokaadid.

Tänaseks teavad kõik, kes seal näkitsemas käisid. Samasuguse sisutühja kirjutise avaldas toonane VEB-fondi juht Aili Lindpere. Nüüd on Lindpere tunnistanud, et tema seda ei kirjutanud. Ilmselt tegid seda needsamad advokaadid Krafti korraldusel tema nimel.

Kirjutasin neile ka vastuse, kus muuhulgas esitasin väljakutse: „Olen veendunud, et Eestis on ajalehti, ajakirju, raadiojaamu, telekanaleid, kes on nõus korraldama, et Siim Kallas ja Vahur Kraft saaksid rahulikult teed juues ja küpsiseid nosides mulle silma vaadata ja mu küsimustele vastata. Või ega järsku avalikkust ole kartma hakatud? Siim Kallas, Vahur Kraft ja kõik teised raamatus puudutatud tegelased - kõiki teid kutsun avalikult asju arutama ja küsimustele vastama. Aga te ei tule, sest olete argpüksid." Seda debatti ei tulnud.

3.

Tollal aga jätkasin võimaluste otsimist Kraftile silm silma vastu küsimusi esitada. Ühel hetkel lugesin pressiteadet, et keskpank korraldab ajakirjanikele infotunni. Haistsin oma võimalust. Võtsin keskpangaga ühendust ja küsisin: „Soovin osaleda Eesti Panga infotunnil. Samuti palun ka ürituse kava. Kas toimub pressikonverents, kus küsimustele vastab Vahur Kraft?"

Sain avalike suhete büroost Silver Vohult vastuse: „Infotunnis tutvustab Eesti Pank oma majandusprognoosi 2004-2006, annab ülevaate hinnakasvu temaatikast ning laenuturu hetkeseisust. Tegemist ei ole pressikonverentsi kui sellisega, vaid regulaarse infotunniga, üritus algab kell 12.00 ja kestab umbes 30 minutit." Oli selge, et sel üritusel mingit debati võimalust ei ole.

Järgmine päev ilmus Eesti Päevalehes Anneli Ammase intervjuu Kraftiga, kus ta muuhulgas küsis: „Millal võime kuulda VEB-fondi raha liikumise teemal teie ja ajakirjanik Toomas Kümmeli avalikku debatti?" Ning Kraft vana kavalpea andis löögi allapoole vööd: „Meie teada pidi Toomas Kümmel täna siia tulema (Eesti panga esitlusele Eesti majanduse seisust ja prognoosidest keskpanga hoones - toim.) olin valmis temaga debateerima. Ta ei tulnud ja siis jääb ka debatt ära."

Sellega oli Kraft leidnud hea põhjuse tõrjuda kõik minu järgnevad katsed teda debatile kutsuda. Kraft küsis ajakirjanikult: „Aga endiselt küsin, et kas te näiteks olete pöördunud Eesti Panga kodulehele ja vaadanud VEB-fondi temaatikat ja kronoloogiat? Kuid artikkel VEB-i teemal tuleb veel kindlasti." Seda lubadust Kraft muidugi ei täitnud ja tema sulest pole kunagi ajakirjanduses ilmunud mingit selgitust VEB-fondi kohta.

4.

Suur suvi tuli peale ja VEB-fondi temaatika hakkas vaibuma, kuna asjasse segatud isikud vaikisid ja miski ei sundinud neid rääkima. Teemat tapeti aktiivselt.

Sügisel 2004 pommitasime Krafti edasi koos KesKus'iga, kuid seda meest kaevikust välja saada tundus võimatu. Korra püüdsime Juku-Kalle Raidiga talle isegi raadio otsesaatest helistada, kuid Kraft ei tõstnud toru. Seejärel avaldas Juku-Kalle KesKus'i oktoobrinumbris Kraft mobiilinumbri, et inimesed võiksid talle helistada ja ise VEB-fondi kohta küsida.

Korra õnnestus ajalehel Kraft isegi kätte saada ja vilunud kaevikuvõitlejana teatas ta kohe, et on välismaal ja ei saa hetkel küsimustele vastata.

Sügisel 2004 üritas Isamaaliidu fraktsioon Riigikogus esimest korda moodustada VEB-fondi uurimiskomisjoni. Seda asja ajasid põhiliselt Helir-Valdor Seeder ja Andres Herkel. Eriti põhjalik mees oli Seeder, kes küsis ka minult väga palju.

Isamaaliidu fraktsioon päris Kraftilt aru. Kraftilt pudenes vastuseks repliik: „Kõik arupärimises kirjeldatud küsimused pärinevad tõenäoliselt Toomas Kümmeli raamatust „Isamaa rüüstajad", mis on kahjuks kantud samasugustest räigetest ja fakte eiravatest süüdistustest nagu ka Isamaaliidu fraktsiooni arupärimine."

Muidugi ei jätnud ma võimalust kasutamata, et keskpangale esitatud teabenõudes selle kohta küsida. „See ei ole Eesti Panga ega ka Vahur Krafti isiklik seisukoht," tuli vastuseks. Kraft lõi põnnama ja ei julenud oma allkirjaga teksti omaks tunnistada, nagu oleksid tulnukad tema nimel salaja Riigikogule saadetavaid tekste käinud kirjutamas.

5.

20. septembril 2004 vastas Kraft Isamaaliidu esitatud küsimustele Riigikogus. See on üks tähtsamaid hetki selles loos, sest Kraft pidi vähemalt midagi ütlema. Loomulikult valetas ta nagu ikka, aga tõend valetamise kohta oli maha jäetud.

Reformierakond VEB-fondi uurimiskomisjoni ei moodustatud. Tollased võimuliidu väiksemad partnerid Res Publica ja Rahvaliit toetasid küll komisjoni moodustamata jätmist, kuid tegid seda vähem demonstratiivsemal moel kui Reformierakonna mõned saadikud. Eriti meeldejäävad olid Jürgen Ligi ja Andres Lipstok.

See elavdas taas arutelu VEB-fondi ümber, kuid oli selge, et Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamata jätmine lisas Kraftile enesekindlust rahulikult VEB-fondi kohta edasi valetada.

Tegin veel ühe katse Krafti avalikule debatile meelitada ja sain lõpuks vastuse läbi pressiesindaja: „Rõhutame veelkord, et VEB-fondiga seotud sündmustik on olnud kättesaadav Eesti Panga veebilehe kaudu, samuti on selle kohta ammendavat infot jagatud ajakirjanduse vahendusel ning vastatud temaatilisele arupärimisele Riigikogus, seega puudub vajadus debati läbiviimiseks."

6.

Möödus 9 aastat ja VEB-fond tõusis taas päevakorrale, et sedakorda jäädagi meediaväljaannete huviorbiiti. Praegu jõuame tõele iga päevaga lähemale ja seda selle pärast, et VEB-fondiga seotud valdkondade ametipostile on juhtunud ausaid inimesi: Rein Järvelill, Jaan Männik, Ardo Hansson, Rainer Vakra jt.

See annab igatahes Eestile lootust, et oleme võimelised ise oma inetud afäärid ära klaarima. Läks nii, nagu asjaga kursis olnud inimesed olid kunagi öelnud... Vahur Kraft tegi oma olukorra ise väga raskeks.