Toomas Alatalu: Venemaa kirjutab oma usuajalugu ümber
Hiljuti tähistati Novgorodis Venemaa riikluse rajamise 1150. aastapäeva. Nimelt saabus 862. aastal kas Rootsist või Taanist legendaarne varjaagi pealik Rjurik slaavlasi valitsema. Rjuriku saabumise aastapäeva tähistamisele oodati presidendina pidustuste korraldamise otsuse allkirjastanud Dmitri Medvedevit ja praegust presidenti Vladimir Putinit, kuid ei tulnud kumbki. See on aga juba teine tippjuhtideta möödunud mineviku suursündmuse tähistamine Venemaal.
Suvel tähistati Tatarstani kauaaegse juhi Mintimir Shaimijevi eestvedamisel islami ametliku religioonina vastu võtmise 1090. aastapäeva Kaasani lähistel asuvas Bolgaris. Omaaegse (Volga) Bolgarite riigi pealinna uhkelt rekonstrueeritud hoonetekompleksis peetud üritust väisas Putin pärast pidustuste kulminatsiooni.
19. septembril tuli Kremlist uus samalaadse pidustuse uudis – nimelt toimub aastal 2014 Alaania riigis ristiusu vastuvõtmise 1100. aastapäeva tähistamine. Muistne Alaania riik (tänapäevane Põhja-Osseetia) asus Põhja-Kaukaasia eelmägedes ja oli eraldatud Mustast merest Adõgee ja Abhaasiaga. 4. sajandist peale elasid seal piirkonnas alaanid, kes olid toonastes ajalooürikutes tuntud ja peavad end tänagi üheks Sarmaatia rahvastest.
Asja juures on huvitav see, et tegu on kandiga, mida on suurejooneliselt mainitud ka 24. veebruaril 1918. aastal ette loetud Eesti iseseisvusmanifestis: „...Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad...“
Kuigi rahvasuu kipub Sarmaatiaks pidama kogu Venemaad, on juttu vaid lagendikust. Teisisõnu oli Sarmaatia tänane Ukraina ning Doni jõe ja Kaukasuse mägede vahele jääv ala, kus 1917-1918 moodustati erinevaid valitsusi, seda ka Saksa armee toel. Varakult ajalukku jäädvustatud alaanidest said aga ühel arenguetapil osseedid ja nende juurde saabusid „umbes 9. sajandil“ ristiusu misjonärid.
Üheski täna kättesaadavas ajalooraamatus pole kirjas, millal sai õigeusk seal ametlikuks usuks, ent nii oli see 1774. kuni 1806. aastani, kui Vene impeerium selle ala alistas. See toimus suhteliselt kergelt, sest tegu oli ainsa kristliku piirkonnaga moslemeid täis Põhja-Kaukaasias, mis jäi heaks platsdarmiks edasisele sõdimisele.
Muistse riigi nimetus püsis rahva mälus kindlalt ja 7. detsembril 1994. aastal jäädvustati see ka vabariigi ametlikus nimes, milleks sai Põhja-Osseetia Alaania Vabariik. Lõuna-Ossetia, samuti õigeuskliku enamusega piirkond, asus teatavasti Gruusia koosseisus ja selle valdamise pärast peeti tuntud sõda 2008. aastal. Nüüd on tegemist mägedesse jääva nukuriigiga, kust mujale maailma pääseb vaid üle Venemaa ja mille iseseisvust on tunnustanud kõigest 4 välisriiki. Ent küllap on viimati mainituil oma osa selles, et Kreml on otsustanud tähistada ristiusu vastuvõtmist Alaanias ja sellest allpool.
Kuna veel hiljaaegu ei saanud kusagilt teada, mis aastal see ristiusu vastuvõtmine täpselt toimus, võib arvata, et selguse toomine algas ilmselt Venemaa uue patriarhi Kirilli aktiivsusest. Õigeusukiriku rolli suurendamiseks Põhja-Kaukaasias jagas ta märtsis 2011 sealse seni ühtse kirikupõllu kolmeks ja Alaania sattus Vladikavkazi ja Mahhatskala peapiiskopiks nimetatud aktiivse Zosima Ostapenko tegevuspiirkonnaks. Ilmselt tema ja mõistagi patriarh Kirilli toel ja Kremli nõusolekul sündiski vastav ajalooline otsus – Alania võttis ristiusu vastu aastal 914.
Täpset põhjendust teadmata algab otsuse ajaloolisus sellest, et tänaseni loetakse Venemaal ristiusu vastuvõtmise aastaks 988, mil see sündis Kiievis, ent millest 1000 aasta möödumist tähistati kogu NSV Liidus suure pidulikkusega 1988. aastal. Tänaseks on Ukraina aga iseseisev riik, sealjuures mitme õigeusukirikuga.
Kuigi Kiiev säilitab vaieldamatult oma koha Venemaa õigeusukiriku ajaloos, saab peatselt annaalides olema ka teine koht ja seda ikkagi Venemaale kuuluval territooriumil - Alaanias, kuhu ristiusk saabus veelgi varem ehk aastal 914. (Muide, see on 8 aastat varasem islami jõudmisest Volga kallastele!) Koheselt terendub kolmaski idee – kui Põhja-Osseetia tähistab pidulikult ristiusu vastuvõtmise ümmargust juubelit, on see arusaadavalt pidustus ka Lõuna-Osseetiale ja üldine puhang võib lõppeda sellega, et kaks Osseetiat ühinevad Venemaa Föderatsiooni raames. Pole riiki, pole probleemi. Ent see viimane võimalus on puhtalt loo autori spekulatsioon.
