Antud otsust oli neil vaja selleks, et nõuda uutelt presidendikandidaatidelt kahe riigikeele eksami tegemist. Referendumi idee ise aga kargas Lõuna-Osseetia kauaaegsele marionetile (ametis 2001-2011) Eduard Kokoitõle „kohaliku kaitseministeeriumi ametnike algatusena“ pähe eelmise aasta oktoobris. Ametliku selgituse kohaselt oli see „märk tänust suurele Venemaale kõige eest, mis on tehtud väikesearvulisele osseedi rahvale“.

Vene keele staatusega seotud protsesside koordineerimine erinevates riikides on käinud muidugi aastakümneid. Kui Läti referendumi osas midagi üllatavat on, siis on selleks peaaegu olematu tähelepanu Venemaal ja Läänes.

Ent sama moodi ei ole tähele pandud Venemaa presidendivalimiste kampaania ajal tehtud Vladimir Putini avaldusi. Nimelt arvas Putin, et see, kes tahab töötada ja elada Venemaal, peab omandama vene keele ja sooritama vastava keeleeksami! Sellele 26. jaanuaril kõlanud (ja hiljemgi korratud) mõttele järgnes ka konkreetne juhend vastavale ametkonnale 3. veebruaril.

Kardinaalne muutus keelepoliitikas

Tegemist on kardinaalse muutusega Venemaa juhtkonna keelepoliitikas. Seni oli selgelt esikohal vene keele kasutamise kaitsmine mitte kodus, vaid teistes riikides, kus see polnud riigikeeleks. Kui siiani lisati vaid moka otsast ning mitte alati, et sealset kohalikku riigikeelt võiks ka omandada, siis nüüd on riigikeele omandamine riigis, kus elad, muutumas kohustuslikuks.

Järeldused sünnivad iseenesest - kui muulane peab Venemaal vene keele ära õppima, siis miks ei pea sama tegema samas rollis olev venelane mõnes teises riigis? Puänt on mõistagi selles, et antud (vana) tõega tuli välja suurriigi juht, kuid huvitaval kombel ei kiida teda selle eest avalikult ükski teine suurriigi juht, rahvusvahelistest organisatsioonidest/institutsioonidest rääkimata!? Kas tõesti keegi ei märganud ja ei taibanud, et selle uue rõhuasetuse tervitamine aidanuks kohe kõvasti näiteks lätlasi nende referendumis!?

Tegelikult on see vaikus Putini uue jutu ümber heaks näiteks sellest, kuivõrd tardunud ja vaid ühes idees kinni need rahvusvahelised institutsioonid tegelikult on – siiani räägiti „vene keele õigustest“ teises riigis kui millestki primaarsest ja alles siis tuli jutuks kohalik riigikeel, nüüd tuleks esmalt rõhutada viimase omandamist ja – ennäe – ei kõla kiitust ega laitust. Mis teha, kui oldi harjutud rääkima vaid ühes suunas...

Oleks Venemaa juhid rääkinud sama juttu riigikeelest 20 aastat tagasi, olnuks areng Venemaa piiriäärsetes riikides olnud selgelt pingevabam ja tõenäoliselt poleks ka Lätis antud referendumit toimunud. Praegu aga tuletas see referendum tahes-tahtmatult meelde 20 aasta taguseid sündmusi, kui impeeriumi kooshoidmise katseid saatis nõue säilitada vene keele privilegeeritud seis seal, kus teadlikult oli aastakümneid madaldatud kohaliku keele tähtsust ja selle õppimise vajadust.

Vene keel getostus

Vabanenud rahvad kehtestasid arusaadavalt riigikeeleks oma keele, vene keele õiguste kaitsmise baasideks said kohalikud võimuorganid seal, kus (vaid) vene keele valdajad elasid kompaktselt. Vastuseis sellele baseerus legaalsel baasil, kui meenutada regioonidevahelisi kohtumisi 1990-91, kus Eestist lõid kaasa Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe linnavalitsused ja volikogud (lisaks mõned grupid kahest Tallinna rajoonist), Lätist Daugavpils, Rēzekne, Liepāja, Ventspils, Leedust Klaipeda, Šalčininkai ja teised.

Mainitud omavalitsuste kaasaminek augustiputšiga kärpis küll kauaks vene keele taaskehtestamise plaane, ent leppimatuid leidub alati ning Lääne poolikud ja Russia-first lahendused ei soosinud riigikeele omandamist piiririikides.

Võib muidugi tänagi jätkuvalt imestada – 10, 20 aastaga ei omandata kohalikku keelt, ent sisuliselt tähendab see pikaleveninud kaevikusõda, mis ikka ja jälle võib lahvatada poliitiliseks vastasseisuks. Lätis sai selle väljundiks referendum, mille tulemus ja halb tulemus olid ette teada.

Sestap tuleb küsida - miks üldse oli vaja referendumit nõutada, kui oli selge, et tulemusteks saavad olla üksnes valede lootuste üleskütmine venelaste hulgas ja rahvussuhete teravnemine? Ja miks nii osavõtmatult vaadati asja pealt, kui ainuüksi autoriteedi märkus – vaadake, mida Putin oma riigis rõhutab - oleks teinud oma töö!? Ju siis oli teatud jõududel seda vaja ja samaaegne ootamatu vene keele riigikeeleks tegemine Lõuna-Osseetias annab kätte operatsiooni tegelikud kontuurid.

Äärmuslaste marss

Läti referendumi formaalsed algatajad on kuulutanud iga toetushääle (273347 „jah“ 821722 „ei“-hääle vastu) enda võiduks. Tegelikult arvestati ikkagi rohkem kui 300 000 häälega ja hääletuse üheks olulisemaks tulemuseks oli Läti riigikorra toetuse kasv kahes küllaltki venekeelses linnas – Liepājas ja Ventspilsis. Seda enam, et neist esimeses toimus 4 aastat tagasi äärmuslaste marss „Russkie idut“, mis pälvis meedias suurt tähelepanu.

Probleemi teine külg on selles, et kuigi referendumi algatajad olid väidetavalt ühiskondlikud võitlejad (nende tagalaks on Venemaa natsionaal-bolševistlik partei, mille liider armastab välimuselt sarnaneda maailmarevolutsiooni eest võidelnud Trotskiga, Lätis tegutsejatest on aga koloriitsem Iisraeli lahkumisest keelduv Vladimir Iljits Linderman), langesid hääletustulemused üldjoontes kokku (osalejate arvu suurenemist arvestades) lätivenelaste ja neid toetavate lätlaste Koosmeele Keskuse tulemustega 7. septembril 2011 toimunud Seimi erakorralistel valimistel.

Koosmeele Keskus on uus sõna Läti poliitikas, mis erinevaid gruppe ühendades ja lätlaste parteide omavahelist kemplemist ära kasutades võitis 2009. aastal Riia duuma valimised (linnapeaks sai Nils Ušakovs).

Koosmeele Keskus võitis 2011. aastal ka Seimi valimised, ent valitsusse ei pääsenud (Eesti Keskerakonna lugu!). Nüüd siis kordas sama valijaskond oma tulemust, jällegi tulutult. Kui lisada veel vahepealne allkirjade kogumine, siis – poliitika loogika ütleb, et on võimalik lühikese aja jooksul ühte ja sama seltskonda mobiliseerida kolm korda, ent kui tulu pole, siis pole pärast pausi tuleval neljandal korral enam piisavalt seda sama seltskonda...

Ušakovs võttis küll aegsasti sisse mitte organiseerija, vaid toetaja rolli, ent on selge, et referendumi tulemusena umbusaldus Läti erakondade ja Koosmeele Keskuse vahel üksnes kasvas. Keskuse juhti, Janis Urbanovičsit igal juhul julgeolekukomiteesse ja riigisaladuste juurde lastud ja nii tuli saata sinna teine mees. Märguanne missugune!