Toomas Alatalu: USA on valinud Eesti oma suuvoodriks
Kuna kedagi teist ühelt või teiselt kohtumiselt ei tsiteeritud, jääb järeldada, et Ühendriikide valitsus on valinud Eesti oma sõnumite edastamiseks.
Viimaste kuude samme (Hillary Clintoni kaasalöömine Vabaduse laulus (20.08.), president Ilvese väisang Toompeal Kaitseuuringute Keskuses istuva Dalai-Laama juurde (eelnevalt oli Tiibeti usujuhi vastu võtnud lipsuta Obama), USA ja Eesti sünkroonsus suhtlemisel Valgevenega jmt (pluss Ilvese pidevad kohtumised Valge Maja peremeestega 2007-2011)) üldistades võib öelda, et kahe riigi sõprussuhted (see sõna oli kirjas juba USA-Balti hartas 1998) ja koostöö on toimiv reaalsus.
Meie geopoliitilist asupaika arvestades tuleb ja tasub selle üle kui mitte uhke olla, siis vähemalt rahul olla. See näitab ka meie taset (e-riik, küberkaitse jne) ja mainet maailma silmis, sest mitte igaüks ei esita superriigi(ga kokkulangevat) sõnumit esindusseltskonnas. Ju meid peetakse piisavalt autoriteediks teistele. Kui rahulikult vaagida end mõne teise riigiga sõnumikandja rolli mõttes (keegi teinuks seda ikkagi!), jääb üle öelda — Washington on teinud hea valiku.
Samas on poliitika säärane, et mitte kõik vahendatud sõnumid pole sajaprotsendiliselt õiged ja õnnestunud ning kui silmas peetakse kedagi kolmandat, siis on tollele viimasel võimalus nii üldpilti muuta ku ka tõrvatilku meepotti lasta. Nii on paraku läinud ka Paeti jutu selle osaga, kus ta täpsustas, et Eesti ei toeta ühepoolseid samme ja pidas selleks Palestiina taotlust, mis seda nagu oli. Ometi kuulutas Iisraeli peaminister Netanyahu kaks päeva hiljem ÜRO kõnepuldis välja Iisraeli uue nõudmise ja veel päev hiljem tegi Iisraeli valitsus järjekordse ühepoolse sammu uute ehituste väljakuulutamisega.
Iisraeli uus nõudmine on samm, mis väärib tähelepanu mitte ainult regionaalses, vaid ka laiemas kontekstis. Nimelt andis Netanyahu teada, et Palestiina iseseisvumisele eelnema pidavas Iisraeli-Palestiina rahulepingus olgu ka palestiinlaste nõusolek Iisraeli sõjabaaside paigutamiseks Läänekaldale. Iisraeli peaministri motiveering väärib äratoomist: „Ameerikal on baasid Jaapanis, Saksamaal ja Lõuna-Koreas. Inglastel on õhubaas Küprosel. Prantsusmaal on kolm baasi Aafrika maades. Ja ükski neist riikidest ei kuuluta, et nad pole suveräänsed riigid.“
Nutikas lugeja märkab, et juudiriigi peamees ei maininud Venemaa baase (Ukrainas, Moldovas, Armeenias, tegelikult ka Georgias, Tajikistanis, Süürias) — ju polnud soovi Kremlit torkida, kuna viimane on niigi kinnitanud toetust hääletamisel Palestiinale. Siinkohal tasub teada, et Iisrael on siiani rõhunud tulevase Palestiina riigi demilitariseeritusele. Netanyahu mainis sedagi, kuid Iisrael on ka olnud vastu seni kõlanud ettepanekutele rahvusvaheliste rahujõudude asumiseks n-ö Iisraeli naabrusesse. Sõjabaaside ootamatult selge nõudmine tähendab kõva tagasiminekut läbirääkimiste protsessis.
Samas mängib sõjabaaside teema toomine ÜRO kõnepulti kaasa mitmes muus protsessis. Tuletaks meelde, et mullu detsembris 2010 toimus Kazasthani pealinnas Astanas üle 10 aasta esimene OSCE tippkohtumine. Vahepealsed jäid ära, sest president Jeltsin andis 1999. aasta tippkohtumisel lubaduse Venemaa sõjabaaside likvideerimisest Georgias 2001. ja Moldovas 2002. aastaks.
Mõlemad lubadused jäid täitmata ja esimene neist põhjustas ka sõja Georgias 2008. Kuna võõrballastist vabanemisest huvitatud riigid olid iga kord valmis Venemaalt vastust nõudma, peeti kõik vahepealsed OSCE kohtumised väliministrite tasemel. Mullu tundus, et nii Moldovas kui Mägi-Karabahhias võib tulla edasiminekut ja sellest ka üldine nõustumine — koguneme tipptasemel. Paraku loobus vaikselt Obama ja seejärel käraga Prantsuse president Sarkozy ning sai selgeks, et Astanast kriisikollete lahendamise sõnumit ei tule.
Lootused Moldova ja Mägi-Karabahhia osas seoti järgnevalt Poola ja Rootsi eestvedamisel 2008. aasta kevadel ehk siis enne sõda Georgias sündinud Idapartnerluse tippkohtumisega (EL ja idapartnerluse riigid), mis algul pidid toimuma mais 2011 Budapestis, toimus aga eelmisel nädalal Varssavis. Idapartnerlus on teatavasti mõeldud Valgevene, Ukraina, Moldova, Georgia, Armeenia ja Azerbaidjani lähendamiseks ja ka liitumiseks Euroopa Liiduga, millised kumbki eeldaksid konfliktikollete lahendamist.
2009-2010 heietati Läänes võimalust, et Venemaa toob ära väed Moldovast ja saab vastutasuks viisavabaduse Euroopa Liiduga. Jällegi sai lahenduse äranäitajaks Sarkozy, kes lihtsalt teatas, et ei tule Varssavi. Sestap muutus tippkohtumine peaministrite omaks (ka Andrus Ansip). Kõrged mehed küll, kuid eks ikka vaid presidendid otsustavad baaside saatust. Seda asjaolu kajastab ka Varssavi tippkohtumise ühisdeklaratsioon, kus on ähmaselt mainitud „Transnistria konflikti poliitilist lahendamist“, mida võib tõlgendada kui kõigest Chisinau kõnelusi Venemaa sõjabaasi ümber asuva reziimi juhtidega.
Ärajäänud Budapesti ja toimunud Varssavi kohtumiste vahel aga tehti veel üks geopoliitiline käik — grupp mõjukaid EL riike teatasid üksteise järel, et Bulgaaria ja Rumeenia ei kõlba Schengeni tsooni. (Tähelepanuväärne on jällegi see, et kuigi algatus tuli Berliinist ja Pariisist, vormistati asi kui väikeriikide Hollandi ja Soome ettepanek.) Kui lisada Bulgaariale-Rumeeniale neist läände jäävad Balkani riigid ja itta jäävad Idapartnerluse riigid, saab kokku kummaline Kagu-Euroopa — ELi pürgivad riigid, ebapiisava kvaliteediga EL riigid ja riigid, kelledel on „Euroopa kui eesmärk ja mõnedel ka Euroopa kui valik“, nagu on kirjas Varssavi deklaratsioonis.
Samas asuvad just selles segases seltskonnas välisbaasidega Kosovo, Transnistria, Georgia ja Armeenia elik on, kus kaupa teha või mitte teha. Eriti nüüd, kus jõuga loodavate välisbaaside olemasolu on kiidetud ÜRO Peaassamblee kõnepuldist.
