Toomas Alatalu: Suures poliitikas on suur kombineerimine
Märku annavad sellest nii ootamatud pöörded sündmustes, kunstlik propaganda kui ka tegijate endi remargid. Võtkem või olukord Süürias, mida seni arutasid ÜRO, Araabia Liiga, Euroopa Komisjon, Lähis-Ida kvartett, “Süüria sõbrad“ ja ... ennäe, eelmisel nädalal ka järsku G8.
Silmatorkav põhjus on lihtne – Moskva on seal ilma Pekingita. Samas ei saa ma jätta endale lubamata korrata niigi korduvalt öeldut - kui Putin kohe pärast Georgia sõda Prantsuse TV kaamerate ette ilmus, oli tema esimene küsimus ajakirjanikele: „Noh, kas viskate meid G8st välja?“ Elik – teadke seltskonda. See on suurriikide suhtlemise tasand ja seejuures on tegemist mitteametliku formaadiga, mitte nagu mingisugused ametlikud Euroopa Liidud ja Nõukogud, OSCEd jne. Ajakirjanikest rääkimata.
Tegelikult olid G8 välisministrite kohtumisel kohal ka Lähis-Ida kvarteti esindajad. Ent just seda kohtumist kommenteerides teatas Lavrov ajakirjanikele, et Venemaale olla pakutud Jackson-Vanicku paranduse (mida USA kongress keeldub maha võtmast ja mis segab Venemaa olemist WTOs) kaotamist nii, et asemele tuleb nn. Magnitski nimekiri (vanglas surnud Venemaa jurist, kelle hukkumisega seotud tegelaste vastutuselevõtmist nõuab London), millest mõistagi loobuti.
Kurjuse telje rakett
Kohtumise tausta kõvaks sõnaks oli USAs kinnimõistetud relvaärika Viktor Buti videovestlus ajakirjanikega Moskvas, kelledest üks küsis, et kas too on valmis end süüdi tunnistama Venemaale pääsemiseks, mis taoliste kõrgel kokkulepitud otsuste puhul on vajalik. Nagu juhuslikult, kommenteeris Lavrov oma kohtumise järel samuti Buti lugu, sest tolle kaitseks on ju välja astunud Venemaa välisministeerium.
Sellega tippkohtumise huvitavad lisaseigad ei piirdunud. Lavrovi asetäitja näiteks andis huvitava kommentaari G8 ajal toimunud Venemaa ja Jaapani välisministrite kohtumisel arutatud saarte tagasiandmise kohta – pärast 7. maid (Putin astub siis ametisse)... Kui veel meenutada Obama hiljutist Medvedevi käesilitamist palvega öelda Putinile edasi, et pärast tema tagasivalimist on võimalusi rohkem, siis - miks mitte alustada leppeid varakult?
USA ja Lääne poolt vaadatuna tingib seda nutune, et mitte öelda verine patiseis Süürias ja samasuguse poliitika umbejooksmine Iraani vastu. Teherani-vastase liini välist külge krohviti enneolematu meedia tähelepanu fokuseerimisega Põhja-Koreale seoses viimase kavandatud raketi lennutamisega. Oli selge, et seda tehakse enne kuue suurriigi ja Iraani kohtumist 14. aprillil, sestap tuli iga sõna Pyongyangi vastu võtta kui sõna Teherani vastu. Õnneks läks kurjuse telje rakett lõhki ja 900-l kogu maailmast kohalesõitnud ajakirjanikul polnud sellest midagi peale sussseppade rääkida.
Kohtumine Viini asemel Bagdadis
Karmide sõnade pealelugemine Põhja-Koreale aga jätkus, ent selle peamõte oli ja on mitte lasta Lääne avalikkusel märgata, et taktika nii Iraani kui ka Süüria suhtes on kardinaalselt muutunud. Mõlemal juhul on kalle poliitilise lahenduse kasuks ehk teisisõnu – peale on jäämas Venemaa, Hiina ja India hoiak mõlemas küsimuses. Eriti, kui arvestada seda, et alles 1. aprillil lubati „Süüria sõprade“ nimel raha ja relvi juurde Süüria opositsioonile.
Rahumeelse lahenemise kasuks julgustab ka laupäevane otsus jätkata suurriikide ja Iraani dialoogi 23. mail näiteks mitte Viinis, vaid hoopis Bagdadis, mis ju nii Süüria kui Iraani naaber. Kas uus kurss on juba lõplik ja mille/kelle arvel see sünnib, näitab aeg. Variante on, sest kui BRICSi hiljutine kogunemine läks lõhki Maailmapanga uue direktori asjus, siis – jällegi pärast Washingtoni kohtumist - teatas Moskva keskülemus, et toetatakse USA kandidaati.
Washingtonist naasnud Lavrovi ootasid aga Moskvas Hiina ja India välisministrid ning sellelt kohtumiselt on siinsete meediakanalite vahendusel teada, et Moskva toetab India ja Pakistani liitumist Shanghai Koostööorganisatsiooniga. Tegelikult arutati ka Afganistani liikmeks võtmist ja koguni Afganistani konflikti lahendamise enda peale võtmist – parim formaat selleks. Asi, mis on kontrastis NATO väikeriikide sebimisega selle üle, kuidas tagada olukord Afganistanis pärast 2014, ent on ühes liinis NATO mõnede suurriikide otsustega sealt veel enne ära tulla ning ka president Karzai avaldustega okupatsioonivägede varasemaks lahkumiseks. Ühesõnaga – midagi on sündimas, sest ega´s muidu NATO ja SKO juhtriigid ei teeks nii vastakaid avaldusi.
Poliitikat tuleb kas õigeaegselt mõjutada või...
Kui nüüd kodutanumale lähemale tulla, siis toetab maalitud pilti reedel Vilniusest tulnud sõnum Balti-Põhjamaade (NB8) traditsioonilise kohtumise ärajätmisest kohe ehk aprillis (toimub arvatavalt augustis). Jutt peaministrite ülekoormusest just aprillis on muidugi mitteasjatundjatele, teadjad seovad selle 7. maiga, kui taas astub ametisse president Vladimir „Suur Figaro“ Putin. Kui juba suurriigid omavahel selgelt midagi sobitavad, siis pidasid Põhjala keskmised ja väikeriigid (arvatavalt ikkagi skandinaavide algatusel) targemaks mitte midagi arutada ega kokku leppida.
Nii saab Venemaa 31. mail rahulikult üle võtta ka Läänemeremaade Nõukogu juhtimise järgnevaks aastaks. Loodetavasti osaleb vastaval tseremoonial Stralsundis Venemaa uus peaminister Medvedev ja kui NB8 lõpuks koguneb, on neil vähemalt selgus neist suuremate kavadest Läänemere piirkonnas.
Üks uudis samale kandile tuli ka G8 kohtumise raames – juuni lõpul (aeg täpsustamisel!) toimub Peterburis Aasia-Vaikse ookeani riikide (APEC) naispoliitikute kokkusaamine ja ehk tuleb siis proua Clinton ka valgeid öid nautima. Lavrov lubas ka minna. Geograafia mõjub küll naljakalt, ent tegu on septembris Vladivostokis toimuva APECi tippkohtumise eelüritusega.
Poliitikat tuleb kas õigeaegselt mõjutada või siis võtta teda, nagu too välja kukkus. Ja kui ei meeldi, üritada uuesti.
