Toomas Alatalu: Putin tunnistas Gruusia sõjaks valmistumist ja mängib edasi
Georgia sõja aastapäeval (nime „Gruusia“ kasutamise jätkajaile tuletaks meelde, et uue kirjapildi kasutamist on ametlikult palunud selle riigi valitsus) tegi parajalt sensatsioonilise ja väljakutsuva avalduse Venemaa president Putin, kinnitades, et Venemaa kindralstaap koostas veel 2006.a. lõpul – 2007.a. algul sõjaks Georgias plaani, mille ta isiklikult oli kinnitanud.
Selline käik oli vastuseks kindralstaabi endise ülema Balujevskile, kes väitis mõne päeva eest näidatud dokumentaalfilmis nagu plaani polevat olnud ning Venemaa pool olevat tunde maha maganud.
Arusaadavalt käisid kindrali märkused kõrgema ülemjuhataja ehk siis Venemaa tollase au pihta ning Putin ruttas oma haarde ulatust kinnitama sellegagi, et just tema algatusel hakatud ette valmistama lõunaosseetide maakaitseväelasi, kes olla sõja tulemuse otsustamises tõhusat osa etendanud. Niisiis sai kõige kõrgemal tasemel kinnitust, et Venemaa valmistus antud sõjaks ja – rahvusvahelisi kokkuleppeid rikkudes tegeles kohalike separatistide sõjalise väljakoolitamisega.Avaldus, millele koheselt reageeris parlamendivalimiste kampaaniat pidav (seoses sõja aastapäevaga tehti kampaanias paus) Georgia president Saakashvili – näete, Kreml ise tunnistab oma kavad üles.
Venemaa "Georgia sõprade grupis"
Sealjuures mainis Saakashvili vaid SRÜ raames saavutatud leppimusi, sest vähemalt Lõuna-Osseetia osas see nii ajaliselt ka oli. Ent mängus olid ju ka OSCE ja üpris eriline moodustis – 1993.a. lõpul moodustatud ÜRO peasekretäri juures olev „Georgia sõprade grupp“, mis tegeles otseselt Georgia sisekonfliktide lahendamisele kaasaaitamisega. Sellesse kuuluvad Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa, USA, eesistujaks oli esimesed kümme aastat Pariis ja seejärel läks see roll Berliinile.
Võib aimata, millest lähtusid neli demokraatlikku suurriiki, kui väikeriigi probleemide lahendamisse kaasati tema nö endine peremees. „Georgia sõprade“ tulemuslikkuse-võimetus selgus aga peagi ja see tingis 2005. aasta veebruaris koguni uue, väike- ja keskmiste riikide grupi „Georgia uued sõbrad“ sünni (sinna kuulusid Eesti,Läti, Leedu, Poola, Rootsi jt. Ida-Euroopa riigid). Tegu oli külma sõja järgses ajaloos pretsedenditu sammuga, kus väikeriigid vastandusid teadlikult suurriikide tegevusetusele ja põhimõtete mahasalgamisele.
Nüüd sai väikeste ettevõtmine ka tagantjärgi õigustust, sest Putin andis avalikult teada, mida Venemaa varjatult (?) oma kolleegide eest „Georgia sõprade“ grupis tegi. Nagu ülal mainitud, oli tegu väljakutsuva avaldusega ja jääb üle nentida , et Pariis, Berliin, London, Washington pole Putini värske ülestunnistuse osas vähemalt siiani sõna võtnud.
Venemaa näitab muskleid ka edaspidi
Samas peegeldas Putini avaldus hästi Venemaa tänase valitsemise segadusi, sest tänu demokraatia laienemisele ja inimeste muutumisele vabadeks kodanikeks räägitakse nüüd julgemalt kui varem, seda tehakse avalikult ning need arvamused on kättesaadavad kõigile. Pean silmas mainitud Balujevski avalduses olnud hinnanguid Medvedevi otsustusvõimetusest, millele Putin pidas samuti vajalikuks reageerida teadaandmistega, et juhtis ka peaministrina sõda Pekingist telefonikõnedega presidendile ja kaitseministrile.
Oma jutuga mitmekordselt vahelejäänud peaminister Medvedev ise viibis 8. augustil Lõuna-Osseetias ja seda kajastanud Venemaa telekanalid ei jätnud märkimata – ka pildis-, et sõjapurustused on siiani likvideerimata ning selleks eraldatud raha ja matejalid kadunud. Lõunaosseedid jõudsid juba oma rahulolematust avaldada novembris-detsembris 2011 toimunud „presidendivalimistel“ ja sellest välja kasvanud „lumerevolutsioonis“, mis Moskvast kohalesaadetud emisaaride abil lahendati KGB ülema panemisega nukuvalitsuse presidendiks.
Tasub lisada, et lääne suurriikide vahelevõtmine lähiminevikus toimunuga, ei jää Kremli ainsaks musklite näitamiseks. Mäletatavasti tegi Medvedev juuli lõpul ministrite saatel uue väisangu Kuriili saartele, mis 1945.a. läksid Potsdami kokkulepete alusel NSVLiidule ja milledest osa „üleandmist“ Jaapanile lubati 1956.a. Sedapuhku oli Medvedev varmas kuulutama, et tegu on „Venemaa põlise territooriumiga“ ja võetud jäiga joone kinnitusena viiakse neljal saarel 18. augustil (sel päeval algas Nõukogude vägede dessant saartele 1945.a.) läbi rahvahääletus, et muuta osa nende praegustest nimedest tagasi ainu- (saarte põlisrahvas) pärasteks või anda neile jaapanipäraste asemele uued vene nimed. See järjekordne jõudemonstratsioon toimub Vladivostoki vastas asuva Russki saarele ehitatud uues konverentsikeskuses koguneva Aasia-Vaikse ookeani maade 26, tippkohtumise künnisel, mis muide algab 2. septembril ehk teise maailmasõja lõpu aastapäeval.
