Hakatuseks tasuks lugejal ja eriti kohe-kommenteerijal natukenegi mõelda selle üle, miks Liibüas töötanud stsenaariumid kohe kuidagi ei käivitu Süürias!? Tegu on lihtsalt teise riigi ja teise võimustruktuuri ja poliitkultuuriga.

Sama lugu on Venemaaga, mille valimisi ei saa hinnata üksnes Lääne valimisvõitluse mudelite alusel ega ka oranžidest ja araabia revolutsioonidest innustatuna.

Üheaegsete rahaliste, sotsiaalsete ja poliitiliste plahvatuste puhul mitmel kontinendil ja erinevates piirkondades on alati oluline ka iga sündmuse aeg – Venemaa keskklassi protesti ajaks oli üleilmne rahanduskriis möllamas teist aastat, araabia revolutsioonid aasta, sõjad ja kodusõjad Liibüas ning Süürias pool aastat. Neile tuleb lisada Afganistan, Iraak ja Palestiina.

Venemaalaste protesti hilisem avaldumine tähendas seda, et võimulolijatel oli lisa kogemusi selle tõrjumiseks ja, mis veelgi olulisem, neid olid selles valmis toetama teiste suurriikide tipud - tasub meelde tuletada, millise kiirusega reageeriti suurtes pealinnades Putini valimisvõidule.

Tegu on selle sama solidaarsusega, millega on päästetud suurriigi pankureid võlakriisis (Kreeka) ja millega üritati päästa esimestena löögi alla sattunud araabia türanne (mäletate veel, kes kõik pakkusid abi Ben Alile ja Mubarakile?).

Kõik on süsteemivälised vaenlased

Süüria suhtes jäi suurte solidaarsus saavutamata, sest Liibüas leidsid ühed end alttõmmatutena, ent oma poisi Sarkozy tagasi valimiseks käiku läinud abinõud kinnitavad jälle – suurriikide ladvikutel on omad huvid ja pikalt kokkumänginud seltskond ei soovi praegu, jätkuva kriisi tippajal, oma laua taha ühtegi uustulnukat, kelle (näiteks Prantsuse sotsialistide kandidaat Hollande) lubatud reformid võivad loodud status quod muuta. Kui 2007. aastal käisid nii Sarkozy kui Royal end kõigile näitamas, siis nüüd on lähim pealinn, kus Hollande´iga räägitakse Varssavi!

Arvata võib, et kui poleks olnud kahte tänavate hõivamise lainet naabruses Ukrainas (Venemaa kodanikud ei hakka kunagi mõnda pisiriiki järgi tegema!), kui poleks olnud araabia revolutsioone kui tervikut ja Occupy Wall Street-e USAst Euroopani, poleks Venemaa Twitteri-Facebooki jmt seotud seltskond teinud suuremat numbrit 24. septembril kõlanud otsusest, et Putinist saab uuesti president ja Medvedevist peaminister.

Tegelikult polnud selles otsuses midagi üllatavat ei venemaalastele ega vähegi Venemaal toimuva sisusse süüvivatele välismaalastele. Kuna 5-6 riiki olid just loobunud või loobumas pikaajalistest valitsejatest, Kremli autoritaarse režiimi vead-nõrkused-puudujäägid silmnähtavad, USA ja Euroopa pealinnade radikaalide ja internetikogukondade ettevõtmised nakatavad, oli poliitiline plahvatuse toimimine tagatud. Reageeriti – nagu pärast oranži revolutsiooni pea kõikides probleemsetes riikides on saanud kombeks – valimistejärgsel päeval, süüdistustega valimistulemuste võltsimises. Autoritaarse režiimi juures on see kindla peale minek, sest režiimi olemusest tulenevalt on kõik süsteemivälised vaenlased, keda tuleb alandada ja vahendeid valimata tühisusteks teha.

Esmakordselt Venemaa hilisajaloos protestisid aga seekord võimu vastu koos traditsioonilised radikaalid ja nn korralikud inimesed – asi, mis oli võimule täielik üllatus. Tegelikult on see liit natsionaalbolševikest liberaalideni Venemaal sama ohtlik kui Al-Qaeda ja opositsiooni liit Süürias, ent mõlema režiimi pikaajalisust arvestades taktika mõttes sundliitlus. Loodetavasti oli Venemaal tegu ajutise koostööga, mida kaude kinnitab presidendivalimiste järgsete väljaastumiste kokkusulamine.

Õiguste kärpimine ja valimisseaduste muutmine

Venemaa valimistega ühenduses tõstetakse esile Putini vigu, ent vabariikide õiguste kärpimistel ja valimisseaduste muutmisel, (sealhulgas presidendi ametiaja pikendamisel kuuele aastale) on ikkagi Medvedevi allkiri. Rääkimata juba tema ülemjuhataja rollist Georgia sõjas, Bulavade lennutamises ja raketitõrjesüsteemide paigutamises.

Teatud välisringkondade huvides kuulutati ja serveeriti Medvedev pidevalt paremaks Putinist, ent seda ei kinnita mõlema presidendiaja plusside-miinuste kokkulöömine. Kindlasti ka mitte venelaste endi hinnangud Riigiduuma valimiskampaanias, mida ju vedas Medvedev. Muidugi oli sel puhul tegu Putini lähikonna kavala käiguga lükata Medvedev ette. Samas annab Riigiduuma ja presidendivalimiste tulemuste absoluutarvude kõrvutamine küllalt kõneka pildi.

Jättes väheütlevad protsendid kõrvale, kogus Medvedevi juhitud Jedinaja Rossija 4. detsembri duumavalimistel 32,4 miljonit, Putin 4. märtsi presidendivalimistel sama partei ja nn rahvarinde kandidaadina 45,5 miljonit häält.

Kõrvutamise põhjendatust näitavad hästi kompartei hääled duumavalimistel – 12,6 miljonit ja nende juht Zjuganov ise 12,3 miljonit. Kommunistidel lihtsalt on oma kindel elektoraat (ja liider ei meeldi kõigile). Edasise mõistmiseks tuleb teada, et Jedinaja Rossija on ametlikult „konservatiivne, ent ühtaegu rahvuslik ja liberaalne partei“ ning et 2005. aastal hakkas võimurežiim looma talle antipoodi eesmärgiks seatud kaheparteilises süsteemis. Selleks sai Föderatsiooninõukogu esimehe Sergei Mironovi juhitud Spravedlivaja Rossija kui sotsiaaldemokraatlik partei (selle liikmeid kutsutakse esseerideks). Tõenäoliselt loodeti temast algul enamat kui 3. kohta duumavalimistel 8,7 miljoni häälega ehk siis - SR jäi alla komparteile, kuid edestas žirinovskilasi.

Prohhorovi (mini)võit Inglismaal

Kremli kontrollitud poliitmaastikul on viimase poole aasta jooksul toimunud mitmed ootamatud arengud, milledest suurimad kutsus esile detsembris tänavatele tulnud rahvas, mille mõjul võttis Putin kasutusele mitu SR repertuaari kuulunud loosungit. Sestap tähendavad presidendikandidaat Mironovi napp 2,8 miljonit häält, et 6 miljonit SR häält läks ilmselt Putinile ja kogu projekti elik SR jätkamine Mironovi juhtimisel on välistatud. Seda kinnitavad ka SR koostisosade (pensionärid, rohelised jne) taasiseseisvumine, mis algas juba veebruaris.

Putin sai kindlasti hääli ka žirinovskilastelt – erakond 7,7 miljonit, kloun ise 4,4 miljonit. Tõenäoliselt läksid Putinile ka duumavalimistel osalenud Patriotõ Rossii 600 000 häält. Pealegi nimetati üks nende ideolooge Dmitri Rogozin jaanuaris asepeaministriks (NB – Putin komplekteerib Medvedevi valitsust!).

Presidendivalimiste üllatusmehe Mihhail Prohhorovi häälte – 5,7 miljoni – põhi tuli välja veel duumavalimistele – sinna mittepääsenud Jabloko kogus 2,3 miljonit ja Pravoje delo, mida jõudis ju ka Prohhorov juhtida – 400 000 häält. Seega olid Prohhorovile pooled hääled ette tagatud. On teisigi nüansse, mida tuleb osata lugeda.

Moskvas kogus Putin „kõigest“ 47% ja 20% saanud Prohhorov oli teine, kuid seda linnas, kus alles käib 18 aastat peremehetsenud Lužkovi klanni kõrvale lükkamine. Kui mainida Prohhorovi (mini)võitu Inglismaal elavate venelaste keskel, kus osales alla 5000 valija, siis on viisakas teada, et Putin kogus välismaal 324 000 häält Prohhorovi 60 000 vastu. Seega seisab Prohhorovi fenomen kohati ühepoolsel infol, ehkki kogutud häältesumma tegi temast nimeka poliitiku.

Prohhorov peaministriks

Ettepoole vaadates ja režiimi detsembris-märtsis tehtud kiireid manöövreid (suutlikkus!) arvestades, on ilmne, et kaheldakse ka ise võimuplaanis „Putin veel 6+6 aastat“. Kuna opositsioon on oma tule koondanud uute duumavalimiste nõudmisele, siis ilmselt üritatakse seda vältida senistest ausamate oblastite ja vabariikide juhtide otsevalimiste kiire korraldamisega. Iva on selles, et see puudutab ka mõlemat pealinna, mis on režiimi vastaste kantsiks.

Just äsja toimus Moskva uus administratiivne laiendamine, mis vajab uusi esinduskogusid ja uut bürokraatiat, sest olemasolev linnanõukogu on väike – 35 saadikut elik režiimil pole probleemiks soovi korral sünnitada kiirelt vähemalt tuhat ametiposti rahulolematute peameestele.

Prohhorovi perspektiividest rääkides ei maksa unustada, et üks tema eelkäijatest Paremjõudude eesotsas Nikita Belõhh hakkas detsembris 2008 Kirovi oblasti kuberneriks (ja ei paista Putini sõnul millegagi välja!). Putin on oligarhile paaril korral avalikult pakkunud kohta oma meeskonnas, too on enda väitel huvitatud vaid presidendi kohast.

Samas – erinevalt solvunud Zjuganovist – ta ikkagi lävib Kremliga. Sestap söandaks pakkuda – arvestades Medvedevi paari nõrkushetke jaanuaris – et pole välistatud, et ehkki ta võtab mais peaministri ameti üle, võib see üsna kiirelt minna Prohhorovile ja Medvedevist saab hoopis Riigiduuma esimees. Või jääb kangekaelne Prohhorov ootama Moskva linnapea valimisi ja sellega kaasnevat poliitilist aktiivsust.