Toomas Alatalu: Liibüa sõja kõrvalmängud
Panin siiski taktikaliselt mööda, ennustades Elevandiluuranniku presidendikohast loobumast keeldunud Laurent Gbagbo möödapääsmatut kaotust.
Raske oli teisiti mõelda, sest Obama oli korralduse andnud, Sarkozy kohale saatnud veel 1000 langevarjurit, kes koos nn rahuvalvajate ja lennukitega andsid löögi Gbagbo poolehoidjate positsioonidele. Ent must mees blokeeris end punkris ja konflikt on jätkuvalt viigis — ei siia ega sinna.
Tuleb täpsustada, et ÜRO rahuvalvajad käitusid oma mandaadi vastaselt, asudes toetama ühte konfliktipoolt. Arusaadavalt leidus kohe selle meeldetuletajaid isegi suurriikide hulgas: Venemaa ja Hiina. Muide, praegune kriis Lähis- ja Kesk-Idas on väga hea jälgimisobejekt tudengitele ja asjahuvilistele ka selles mõttes, et riidu läinud suurriigid avameelitsevad rohkem kui kunagi varem. Pealegi kõrgel ehk nauditaval tasemel.
Eriliseks pärliks võib pidada Venemaa välisministri Lavrovi ähvardust kaasata Liibüa mässuliste poolt röövitud Moskva ajakirjanike vabastamiseks „nende riikide eriüksused, kes kuuldavasti on Liibüas.“ Jutt on USA ja Inglise eriväelastest, kelle kohalolekust ajalehed kirjutasid. Kuna asjast rääkist ka Venemaa välisminister, kelle juttu keegi ei üritanudki ümber lükata, võib seda fakti tõena võtta. Ja kust see Liibüa idaserva ilmunud Ivo Schenkenbergi salkade teatud võitlusvõime ikka tuli, kui keegi neid ei abistanud…
Aga lahinguväljalt pagevad nad endiselt ja saavad surma omade, st liitlasvägede lennukite tulest. Nagu kümned ja sajad „omad“ enne neid Afganistanis ja Iraagis, millele sugugi iga kord ei järgne vabandamine. Aga see on juba kord väiksemate roll sõdades, mille on algatanud suured endi ladviku ja relvatöösturite huvides. (Muide — USA kindralite endi hinnagul tähendab neil üks „tööpäev“ Liibüas nelja miljoni dollari kulutamist.)
Arvatavasti on lugejad märganud sedagi, millise irooniaga kõneletakse täna ÜRO Julgeolekunõukogus 10 poolthäälega ja viie suurriigi erapooletuks jäädes vastu võetud resolutsiooni tekstist, mis enne oli nagu raudkindel, nüüd aga… Mis teha, kui kiirelt sündinud kavad täiesti ootamatult läbi kukuvad. Sest kaks mooramaa meest hakkasid vastu! (Tegelikult on see rivi pikem, sest lahendamata kriiside nimestikku kuuluvad Somaalia, Zimbabve jne.)
Ent tagasi Elevandiluuranniku ja Aafrika Liidu (AU) juurde. Viimase loojaks ja ka eestvedajaks oli just Gaddafi, kes Musta mandri suunas rääkides esitles end kui „kuningate kuningas“. USAs/läänes pärast Liibüa-kiire-lahenduse läbikukkumist küpsenud variantides loodetakse just AU, — mille poole ka Gadhafi ise oli pöördunud — kaasarääkimist „soliidse taganemistee“ asjus. Rääkimise kohaks pidi olema Doha linn Kataris, kõneluste aeg algav nädal ja peakõnelejateks Pärsia lahe koostöönõukogu (GCO) ja AU ehk siis — USA/Lääs jääksid ise tahaplaanile.
Tuletaks meelde, et lähenemist „teeme seekord peamise kohalike kätega“ peeti silmas algusest peale ja selle huvides toimus ka Bahreini okupeerimine naaberiikide vägede poolt 14. märtsil-
Liibüa kriisi kulgemise ümberhindamine oli selgelt kirjas Obama 29. märtsi kõnes, mis välistas sõjalise lahenduse ja lubas Gaddafile tagatisi juhuks, kui ta nõustub ametist lahkuma (Gbagbolt nõudis Obama kohest lahkumist). Igal juhul saatis Gaddafi selle peale kärmelt Obamale kirja (milles ta kutsuvat USA 44. presidenti koguni „oma pojaks“) ja mõni aeg hiljem lendas Tripolisse USA kongressmen Kurt Waldon, kes esialgu ootavat hotellis Liibüa lõvi palge ette kutsumist.
USA ajalehed kirjutavad, et Gaddafile olla pakutud AU aupresidendi kohta!? Asjatundjate arvates lõhnab seis Lahesõja lõpetamise variandi üle — meenutaks, et 1991.a. oli USA armeel pärast Kuveidi vabastamist võimalus Saddam Husseini kukutamiseks, ent rahvusvahelise avalikkuse hämminguks peeti targemaks jätta ka tasakaaluks Iraani ajatollade režiimile.
Kuidas nüüd kõik tegelikult läheb, ei oska öelda. 8. aprillil ehk reedel olid Lähis- ja Kesk-Ida linnad taas protestijaid täis ning tulistamist-tapmist jagus. Uutest arengutest tasuks meelde jätta, et kolmandat reedet järjest oli taas täis Tahriri väljak Kairos ja meeleavaldajad nõudsid jälle Mubaraki ja tema perekonna kohtu alla andmist. Samas ka diplomaatiliste suhete sisseseadmist Iraani ja katkestamist Iisraeliga.
Egiptuses lõppes revolutsioon juba 11. veebruaril ja on raske öelda, kes ja miks teda uuesti äratada püüab. Samas — miks otsustas Gbagbo end ootamatult lõpuni kaitsta, ehkki pakuti ellujäämise võimalust!? Kas tuleb põhjusi otsida neis, kes 17. märtsil ÜROs teisiti hääletasid või mõnedes kohapealsetes tegijates? Või tegelikult ettearvamatus inimlikus käitumises?
