Just Harkovist läksid teele need, kes järgmisel päeval võtsid võimu Sevastopolis ja sealsest merebaasist valgusid rohelised relvis mehed neli päeva hiljem kogu poolsaarele. Ida-Ukrainas toimunu on käinud unisoonis Krimmis ettevõetuga – oli hetki, mil Kiievi võimu polnud kusagil näha, järgnes täispööre, uus pööre ja tänaeks on nii, et juba teist nädalalõppu nõutakse Ida-Ukrainas Venemaa lippude all mitte „ühinemisreferendumit nagu Krimmis“, vaid Ukraina „liitvabariigiks muutmist.“

Esmaspäeva (24.03) õhtuni polnud Moskva jaoks olemas ka Ukraina valitsust, sest seal oli „riigipöörde teel võimule tulnud ehk mittelegitiimne natsionalistlik, fašistlik, banderalik režiim“, millega kohe kuidagi polnud võimalik suhelda. Siis aga kohtus Venemaa välisminister Lavrov Haagis Ukraina välisministri Andrei Deštsõtsaga, sest see oli USA ja Euroopa Liidu nõue ning Moskva pidas targemaks järele anda. Antud kohtumine pole küll jätku saanud, ent Putini liitlase Valgevene presidendi Lukašenka kohtumine Ukraina riigipea kt. Oleksandr Turtšõnoviga 29.03 vastas igati kahe riigipea töökohtumise nõuetele.

Referendumite nõudmine ja liitriigi idee on näited sellest, kuidas teeb poliitikat Moskva. Vähem teatakse seda, et väikene rahvakild - 240 000 Krimmi tatarlast teevad ka poliitikat ja on nüüd tänu Ukraina uuele võimule jõudnud Kremli kohale üles riputada tõelise Damoklese mõõga – teguri, mis seletab paljus Moskva erinevaid tõmblemisi Krimmis veebruari lõpust peale.

Krimmi tatarlaste probleem tekkis 70 aastat tagasi, kui nad kõik küüditati 18. mail 1944 oma kodudest Kesk-Aasiasse ja keda pole siiani neisse tagasi lubatud, sest neis elavad (nüüd) eeskätt Venemaa kodanikud. Teatavasti lubati tatarlased Krimmi tagasi alles 1989. aastal ilma õiguseta oma varasemale varale, ent nende visadus ja kokkuhoidmine on aukartustäratav. Viimati oli maailmal võimalus neid massina näha 26. veebruari hommikul, kui 2000-3000 tatarlast kogunes Krimmi parlamendi ette Kiievi võime toetama. Kolm tundi hiljem ilmus kohale pea samasuur jõuk Moskva-meelseid Sergei Aksjonovi juhtimisel. Mindi rinnutsi kokku – on unikaalseid fotosid, kus Refat Chubarov ja Aksjonov hoiavad ära käsikähmlust,- siis tegid mõlemad leerid kaks sammu tagasi ja mindi laiali. Mida venelaste leer 27.02 ja pärast seda tegi, on teada. Tatarlased aga nagu haihtusid, sest elu on õpetanud neid jõududega vahekorraga arvestama ehk siis tegutsema varjatult. Moskval tuli tunnistada, et tatarlaste osalus rahvahääletusest oli minimaalne – kuidas seda organiseeriti, tuleb aimata. Peatselt sai teatavaks, et koos käis ka tatarlaste endi parlament Mejlis, mis enne „referendumit“ ehk 14. märtsil pöördus Ukraina Ülemraada poole palvega kuulutada nad poolsaare põlisrahvaks. 20. märtsil Ülemraada 283 poolthäälega seda ka tegi ja ühtlasi tunnustas Mejlise volitusi.

See aga tähendab, et varem või hiljem hakkavad tatarlaste probleemidega tegelema ÜRO allasutused. 13. septembril 2007 võeti ÜRO Peaaassambleel 143 poolt- ja 4 vastuhäälega vastu põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, kuhu pärast 26 aastat kestnud arutelu läks ikkagi sisse ka omandiõiguse tunnustamine ja kurja kompenseerimise nõue. Just sel põhjusel hääletasid deklaratsioonile vastu USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Tegelikult anti kaks aastat varem ÜRO inimõiguste komisjonis samale deklaratsioonile ka viies vastuhääl – Venemaa, ent 2007 jäid Venemaa, Ukraina, Gruusia ja Azerbaidžaan 11-liikmelisse mittehääletanute rühma. Kuna tulenevalt Krimmi okupeerimisest ja annekteerimisest on tekkinud täiesti uus seis, oli Ülemraada nüüd varmas toetama tatarlaste palvet, sest erinevalt USA indiaanlastest,
Kanada eskimodest, Austraalia aborigeenidest ja Uus-Meremaa maooridest krimmitatarlased näiteks ei küsi naftavarusid, nende paljaksrööv aga värske ja lihtsalt tõestatav kuritegu.

27. märtsil jõudis ÜRO Peaaaassamblee kuulutada õigustühiseks Krimmis toimunud Venemaaga ühinemise referendumi (100 poolt-, 11 vastuhäält, 58 erapooletut ja 23 hääletamisest loobunud riiki). Mõistagi sai sellest tagantjärgi toetust ka krimmitatarlaste boikott referendumi suhtes. Peamine uus on muus - nende juhid tunnevad end ja räägivad täna kui poolsaare „põlisrahvuse“ esindajad ehk siis Ukraina Ülemraadalt saadud ja ÜROs/rahvusvahelistes suhetes maksva kinnituse alusel.

On sündinud see, mida Kreml kõige rohkem kartis - polnud ju raske märgata, kuidas vahetult enne Krimmi referendumit hakkas Moskva ootamatult tegelema krimmitatarlaste probleemidega. Krimmi parlamendis võeti 11. märtsil vastu isegi garantiid krimmitatari rahva õiguste taastamisest ja tema integreerumisest Krimmi ühiskonda, milles lubati ära teha kõik 70 aasta jooksul tegemata ning rohkemgi, kui pidada silmas lubadust finantseerida siiani Usbekistanis viibiva üle 200 000 tatarlase (pisut vähem kui neid, kes 1989-2014 juba tulid tagasi Krimmi) tagasipöördumist Krimmi.


Okupeerijate-annekteerijate rabamine tatarlaste nimel oli mõistetav, sest tatarlaste õiguste tagamisest nii või teisiti pole pääsu – rahvusvaheline kogukond seda kahe silma vahele ei jäta. Samas pole ajaloo vältel korduvalt petetud rahvas valmis uskuma kiirelt kirja pandud lubadusi. Reedel-laupäeval oli koos tatarlaste Mejlis, milles osalemiseks sõitsid taas kohale (kolmandat korda kolme nädala jooksul) Tatarstani president Minnahanov ja Venemaa ülemmufti Ravil Ganitulin. Tulemuseks oli see, et Mejlis kuulutas: „on alanud poliitiline ja juriidiline protsess loomaks krimmitatarlaste rahvuslik-territoriaalset autonoomiat oma ajaloolisel territooriumil Krimmis.“ Ja teine tõdemus: „Krimmitatarlased kui põlisrahvus tahavad kasutada õigust enesemääramisele vastavalt ÜRO deklaratsioonile põlisrahvaste õigusest enesemääramisele.“ Aga see on selgelt midagi muud ja enamat kui Kremlis kirja pandud garantiides. Teisisõnu – Krimmi konflikt jätkub ja selle keskmes on põlisrahva õigused.