Toom Õunapuu: Vaal vägistab lesta
Kevadisel eksamil näitas ta punast tuld tervelt viiendikule üliõpilastest, hinnates nende teadmisi F-iga (F = fuih!), aga jättis neile võimaluse end sügisesel korduskatsel rehabiliteerida. Selmet teha iga teadusala üks baasaineid endale vähemalt rahuldavalt selgeks, tahtsid luuserid loobuda ja oma dokumendid sest nõmedast õppeasutusest välja võtta, ent rektoraat ei saanud kuidagi lubada, et kõlupead marsivad neilt lihtsalt minema ja koolil jääb neist igaühelt aastas saamata 20000-line õppemaks.
Dokumente läbikukkujatele ei tagastatud, küll aga lubati see asi teisiti ära korraldada. Ja korraldatigi. Kui J. Lest ilmus septembris järeleksamit vastu võtma, käskis kõrgkooli juhtkond Lestal lesta tõmmata, sest tema teeneid enam ei vajata. Lesta õpetatav distsipliin oli üleöö läinud õppekavast lihtsalt kaduvikuteed — pole vastavat ainet, pole vaja selle õpetajat; pole aga inimest, pole ka probleemi. Kuri hunt oli minema aetud ja lambad jäid alles. Rahavood aga voolasid edasi, kuni lambukestele bakalaureusekraad omistati. Ja et värskeid lõpetajaid edaspidigi lüpsta, tehti enamikule neist ettepanek astuda ka magistriõppesse.
Mida rohkem üliõpilasi, seda haritum on me rahvas ja seda enam hindab meid välisilm — niisugune lapsik arusaam näib siinses hariduspoliitikas järjest enam juurduvat. Vaal kui hiigelvorm (resp formalism) lämmatab üha jõulisemalt niigi õhukeseks lömastatud lestakala ehk asja sisu, mille pärast me kogu aeg toimetame ja närveldame. Selle tulemusena on Eesti kõrghariduse sisu suuresti tühijooksul: tiidsalt kasvava kvantiteediga ei kaasne kvalitatiivset tõusu, pigem kulgeb hoopis vastupidine protsess.
Superstaariks meil raha eest ei saa (selleks peab ikka vähemalt viisi pidama), bakalaureuseks ilmselt küll, et diplomeerituna sulanduda Eesti haritlaste halli massi ja jääda aastakümneteks andekamate või lihtsalt jõulisemate trügijate varjus eikellekski. Mõtlen paraja õudusega kevadistele konveieritele, mis kümnetes kõrgkoolides paiskavad tööjõuturule arutul hulgal gradueeritud noorsande ja neidiseid, kelle enesehinnang ja helesinised unistused on sel hetkel küll seniidis, et sealt õige pea pisitasa loojuma hakata. Aga jaanikuus veel hõisatakse koos oma mammade-papadega, kellele kõrgharidus jäi omal ajal pelgalt utoopiaks. Pauguga lendavad taeva poole šampanjapudelite korgid, tossavad grilliahjud, käivad ringi õllekapad, surisevad videokaamerad, suguvõsa joodeldab, sest keegi nende seast on ometi (või taas?) jõudnud kõrghariduse “haljale oksale”. Hõissa ja hõissassa!
Paraku ei tea juubeldajad veel karmi elutõde. Asi pole muidugi selles, et näiteks Prantsusmaal tähendab bakalaureus kõigest keskkooli lõpetanut; meil jääb see ikkagi madalaimaks akadeemiliseks kraadiks, mis on kindla peale gümnaasiumist kõrgem aste. Kurbloolisus peitub hoopis selles, et õppeasutused peavad võitlema endale üliõpilaste saamise pärast (kõrgkoolikohti on kaugelt enam kui nendeväärilist ajupotentsiaali) ja on sunnitud oma latti järjest allapoole laskma kuni lausformalismini välja. Pole ju eriline uudis, et üht ja sedasama lõputööd kaitstakse edukalt mitu korda (raha eest saab tõesti ka seda), muidugi küll erinevates kõrgkoolides ja vahetunud tiitellehtedega, millel on muudetud töö autori ja juhendaja nime ning vahest ka natuke pealkirja sõnastust. Et vastav üleriigiline andmebaas puudub ja niisugune pettus läheb kergesti läbi, sellest ei ole meie hariduskorraldajail külma ega sooja ning pole siis ime, et kõrgharidus on sisuliselt sedavõrd devalveerunud, kust madalamale enam langeda ei saa. Lestal pole kolossist vaala all pisematki lootust oma elu elada.
Muidugi on inimesearmastajalikult küsitud, miks keelata demokraatlikus ja paljude võimalustega riigis noorel inimesel õppida, kui ta väga tahab ja veel ka oma raha (õppelaenu?) eest seda teeb. Heakene küll, las õpib. Aga kui riik nii kergekäeliselt siia ja sinna kõrgharidust külvab, siis hoolitsegu ta ka selle eest, et bakalaureused ja magistrid endale natukegi sobiva rakenduse leiaksid. Nüüd kisubki olukord nutuseks: veel mõni aeg tagasi koos oma võsukestega triumfeerinud esivanemad ei adu enam järsku, mis on lahti nende (andekate?) järeltulijatega, kes kuskil läbi ei löö ega pane end maksma. Tegelikult seab elu ise kõik oma rangetesse rööbastesse: tõusuks karjääriredelil on vaja kas häid tutvusi või siis tõepoolest eredat annet, mis tööandjale otsekohe silma torkab. Töökus, püüdlikkus, kohusetundlikkus jms plussid jäävad varjatuks ega mõjuta otsustajaid karvavõrdki. Aga vanavanemateaegne kaunis muinasjutt 99%-sest töökusest ja 1%-sest andekusest unustatagu kui suurim demagoogia, millega noori võib lollitada.
Formalism hariduses ja igasugune reguleerimatus tööjõu jaotamisel on riigi viinud anarhiani, mille kohta teaks iga lugeja ise tuua drastilisi näiteid. Siinkohal mõned esimestena pähe tulnud juhtumid. Miinimumpalgaga kassiiri ametikohale oli ligi 30 kandidaati, sh paar magistritki! Filoloogiamagistrid otsisid mitu aastat tööd, kuni üks sai lõpuks kohtukordnikuks, teine kaupluse turvameheks. Kurjad keeled teavad rääkida, et ülikool ei võta enam sekretärikohalegi vähemat kui doktorikraadiga inimest. Samas juhib keskharidusega mees esindusteatrit — usun, et ta võib seda hästi teha. Paratamatult tekib aga küsimus, milleks siis haridus üldse on, kui ametite loomulik hierarhia on segi nagu hobuse unenägu.
Kuivõrd pädevad on kolmeaastase bakalaureuseõppe läbinud spetsialistid, ei saa ma kõigi erialade kohta üldistada, küll tean, et näiteks eesti keele bakalaureus ei täida veatult isegi mitte põhikoolitasemel emakeeletesti! Kuskil on midagi tegemata jäetud või tehtud ainult vormitäiteks. Või mis tulu on riigil magistritöödest, mis jäävad riiulitele tolmu koguma, ilma et keegi nende vastu kunagi huvi tunneks ja mingi uurimuses selgunud tõde praktikas rakendust leiaks? Jälle paljas vormitäide — autorist sai aga magister ja kui tal veab, võidaks talle mõnel ametikohal kraadi eest lisatasugi maksta. Kui ta muidugi tänavapühkimisega leppima ei pea, sest haritlaste ületootmine on selle jutu iva.
Uus valitsus on tarmukalt tööle asunud. Selle haridus- ja teadusminister võiks näidata, kuidas Lu(u)kas õlut teeb ja ja kuidas ta oma laari ning Laariga toime tuleb. Kas suudavad tema vaalapüüdjad ohjeldada väikese õnnetu lesta vägistajat ja muuta iga ettevõtmise (seaduse, otsuse jms) tegeliku sisu olulisemaks kui tema vormi?
