Toom Õunapuu: Ütle sandile, kes ta on

Tõde on inimkond sajandeid peljanud rohkem kui valet. Seepärast on tõerääkijaid ketseritena põletatud tuleriitadel ja tõde kuulutavaid raamatuid loobitud hiigellõketesse. Vale valitseb ja tõde tõrjutakse — seda kogeb elus igaüks, kui ta pole just parandamatu idealist, kes on valmis tõe nimel oma kehaga viskuma dzotiavale, takistamaks valearvamuste levikut.

Tõde teeb sageli haiget — seepärast püütakse seda varjata, olematuks teha, valeks tembeldada. Eks ütle sandile, et ta on küürakas või kerjus, kohe on kuri karjas ja ütleja sandi verivaenlane, kes tuleb halastamatult maasse taguda, nii et temast jälgegi järele ei jääks. Aga ütle talle, et pole tal häda ühti, keegi ei märkagi ta küüru või et ta tuleb elus iseendaga kenasti toime, kohe oled sandi sõber. Ei kulge Eesti elugi teiste reeglite järgi.

Kas tõesti kõik valetavad? Sugugi mitte. Valetavad üksnes poliitikud, et varjata omakasupüüdlikkust igasugu hüvede jaotamisel. Kõrged riigiametnikud ajavad üksnes umbluud, kuidas nad kodanike huve kaitsevad. Riigivaraga hangeldajad vaid natuke vassivad, väites, et juriidiliselt on kõik korras (jokk). Advokaatidel ainult suitseb suu, kui teevad mustast valget. Pedagoogid ilustavad tsipa tegelikkust, kui lasevad kooli lõpetada kõigil, kel suust vähemalt sooja õhku tuleb. Kõmuajakirjanikud ainult teevad sääsest elevandi, et oma tabloidlehte tulusamalt müüa. Abielurikkujad lihtsalt luiskavad kaasale, päästmaks ennast pärast järjekordset patutegu. Ravitsejad puhuvad pisut hambasse, kuidas raskelt tõbine kohe-kohe tervenema hakkab. Ja humoristidel on lubatudki villast visata, sest nende pajatusi ei pea keegi tõe pähe võtma.

Kui palju on valetamisel sünonüüme, selle saab igaüks järele vaadata Asta Õimu „Sünonüümisõnastikust”. Osa vasteid võib valetamise sisu mõneti mahendada, aga teo olemus ei muutu sellest karvavõrdki.

Kõik ometi ei valeta. Ütles juba Bertolt Brecht: „Kerjused kerjavad, vargad varastavad, litsid löövad litsi…” Neil pole mahtigi valetada ja milleks seda ka tarvis, kui jõukus niigi majja tuleb.

Ainsatena peavad karmi tõe välja ütlema tohtrid, kelle kutse-eetika nõuab, et parandamatule haigele tuleb tema järelejäänud elupäevad ligikaudselt teatavaks teha. Ja milleks talle veel mingi petlik lohutus? Inimene võiks siitilmast kibeda tõe armetute virvatulede valgel vähemalt lahkudagi, sest elu jooksul on talle valet vaikselt ja valju öeldud pagana palju (Uno Lahe parafraas).

Tänapäeval saavad tõerääkijaiks olla need, kel pole oma julgete väljaütlemistega enam midagi kaotada: ju on nad enda elutöö teinud ja kedagi, kellel on võim midagi otsustada, pole rohkem vaja mingite meelitustega peibutada. On muidugi neidki, kes igasuguses opositsioonis olemist lausa naudivad ja seepärast materdavad kõike, mis sünnib ilma nende vahetu osavõtuta. Selliseid nihilismi kalduvaid „tõerääkijaid” ehk siis lihtsalt sõimlejaid on sageli karistanud Saatus nn karmaseaduse järgi, mille kohta leiduks näiteid ka Eesti tegelikkusest. Aga küllap arendaksid asjatundjad seda teemat pädevamalt.

Ka lapsesuu ei valetavat, nagu teab vanarahvas. Need, kes ristivad mõne oma või teise leeri kamraadi lapsesuuks, vastanduvad sellega otsemaid tõerääkijale, tunnistades niiviisi endid valetajateks. See ootamatu formaalloogiline järeldus viib mõttele, et Eesti on valetajate paradiis, mille üldilmet rikuvad üksikud lapsesuud. Ilmselt peab viimastel olema elutormides karastunud paks nahk, mis kuulikindla vestina kaitseb neid valetajate armaada lausrünnakute eest. Üllatuslikult olen pajukisaajate ritta jõudnuna selle paksu naha endale kasvatanud ning seepärast ei häiri mind põrmugi turmtuli, mille võivad korraldada need, kes tahaksid alasti tõe panna kaunisse valede rüüsse. Pealegi kehtib demokraatlikus riigis sõnavabaduse kõrval ka vabadus valida ise endale meelepärane lektüür, näiteks jätta kas või käesolev lugu või selle kommentaarid lihtsalt lugemata. Viimast võimalust olen juba poolteist aastat kasutanud, vältimaks ahastust, mis võib tekkida anonüümsete „autorite” keelelist küündimatust ja amoraalsust kogedes. See on ju kooliõpetuse ning kasvatustöö praak, milles tunnetan ka iseenda süüd. Aga vähemalt elu lõpposas tahaksin kuulda oma südamehäält ning öelda ainult puhast tõtt, ulugu hundid pealegi.

Probleem seisneb aga selles, et iga kord pole lihtne eristada tõde ja valet. Oma detsembrikuu artikli pealkirjaks panin „Kas õpetaja tahab, teab, oskab?”, lootes tekitada diskussiooni. Paraku kasutas Delfi töölepingus sätestatud õigust ja muutis pealkirja minuga kooskõlastamata. Uue pealkirjaga „Laisad, kurvad õpetajad” saavutas toimetus selle, et probleeme tõstatav lugu kujunes nagu mingiks viimse tõe kuulutajaks, mis jõudis nädala loetavamate arvamuslugude hulka. Pealkiri müüs ja Delfi õnnitles mind edu puhul! Minule jäi aga asjast mõru maik manu: ei kuulu ju sõna „laisk” üldse minu aktiivsesse leksikasse. Ent loo sisu eest ma muidugi vastutan, sest faktid on võetud elust ja jõudnud minuni mu sõpradest õpetajate, raamatukogutöötajate, koduõpilaste jt kaudu. Ja faktidest tuleb teha üldistusi ning nii kujuneb arvamusloo põhisõnum. Kes oskaks nüüd öelda, kumb käitus valesti, kas Delfi või arvamusloo autor? Seadust igatahes ei rikutud.

Mida armsam laps, seda valusam vits. Kool oma igavikuliste probleemidega on mulle tõesti armas olnud. Küllap mõistab iga arukas inimene, et õpetaja pole India püha lehm, keda keegi näpuotsagagi puudutada ei tohi. Vastupidi, õpetajatöö kvaliteedist sõltub ühiskonna käekäik ja tulevik. Seepärast tuleb pedagoogilist protsessi eriti põhjalikult lahata, kummutades ausameelselt kõik koolivaled, ja öelda sandile, kes ta tegelikult on.

Moodi on läinud igasugused TOPid. Olgu siinkohal toodud ka koolivalede TOP 10, mis on nähtud autori vaatevinklist. Tegelikult ei maksa seda valikut kellelgi väga isiklikult võtta: kindlasti on kooliinimeste hulgas omajagu neid, kelle kohta pole need valed, vaid sulaselged tõed. Paraku ei tea keegi, kumbi on rohkem, kas tublisid pedagooge või siis neid teisi. Meie riigis on kõike ja kõiki seinast seinani ning diferentsid äärmuste vahel üksnes suurenevad.

1. Eesti koolid teevad head ja tulemuslikku tööd? Aga järjest enam lasevad koolid välja selliseid kodanikke, kes suurendavad riigis vohavat kuritegevust, mõnuainete tarbimist, korruptsiooni jm negatiivset. Järelikult pole kool ikkagi täitnud seda ülesannet, mida riik temalt ootab.

2. Õpetajad töötavad suure missioonitundega? Kui see tõesti nii oleks, valmistaksid nad õpilasi ette eluks, mitte aga eksameiks, nagu see praegu koolides palavikuliselt käib. Ka ei saa olla missioonitunnet õpetajal, kellele tema töö üdini vastumeelne on.

3. Õpetajad töötavad kindla süsteemi järgi? Mis süsteemist saab rääkida, kui süsteemsest õpikust valitakse ainult endale meelepärasem, mitte aga õpilaste arendamise seisukohalt vajalikem? Ja kui eri autorite õpikuid vahetatakse nii sageli, nagu muutuvad rõivamoed? Või võetakse paralleelselt kasutusele ühe autori õpik ja teise autori töövihik, mis on koostatud erinevatel põhimõtetel?

4. Õpetajad arendavad õpilaste mõtlemist? Tegelikult püüavad õpetajad koolis õpetada ainult reegleid (kuidas on õige), mitte aga mõtlemist (miks nii on õige), ja reegleid asutakse tampima, ilma et õpilased oleksid selleks eetiliselt ja psühholoogiliselt ette valmistatud. Sellises mullas seeme ei idane ning reegleist pole tulu.

5. Õpetajad valmistavad oma tunnid korralikult ette ja parandavad põhjalikult õpilaste kirjatöid? Et närust palka mõnevõrra kergitada, on hulk õpetajaid ahnitsenud(?) endale üle mõistuse palju tunde (tõsi, sageli ei jätkugi koolis õpetajaid), mistõttu nad lihtsalt ei jõua teha kõike, nagu peaks. Ise olen eliitkoolide õpetajate parandatud kirjandeid teinud mitu korda punasemaks.

6. Õpetajad arvestavad õpetamispsühholoogiat? Aga koolides valitseb biheiviorismi (õige-väär-reaktsiooni) ja kognitiivse (tunnetusel rajaneva) õpetuse segapuder. Õigupoolest tunnevad õpetajad kognitiivset õpetust halvasti, kuid moodsad õpikud just sellele tuginevadki.

7. Õpetajad suunavad õpilasi iseseisvalt teadmisi hankima ja lasevad neil järjest enam koostada referaate? Selle töövõtte kasutegur on praegusel kujul vägagi küsitav, sest referaatide teemad on pahatihti läbi mõtlemata ning arutult laiad. Millised trükised tuhandete seast peaks bibliograaf andma õpilasele, kel on vaja kirjutada referaat õpetaja antud teemal „Eesti kultuur”?

8. Õpetajad osalevad pidevalt täienduskoolitustel? Osalevad küll, aga mis on sellest kasu, kui õppe-kasvatustöö jätkub koolides vanaviisi? Ilmunud erialast kirjandust pole pedagoogidel mahti hankida ega lugeda. Nii olen õpetamiskunsti kursusel pidanud refereerima oma mitu aastat tagasi ilmunud raamatut, millest kursuslased polnud seni midagi kuulnud.

9. Õpetajad otsivad kaitset vägivaldsete õpilaste eest?Hirmus lugu tõesti, aga ei saa unustada, et kaugeltki mitte kõiki õpetajaid ei rünnata verbaalselt ega füüsiliselt. Ju pole rünnatavad osanud nn rasketele õpilastele õigesti läheneda või on oma tegevusega ise reaktsiooni esile kutsunud. Ja kes kaitseb loojat õpetajate eest, kes autorikaitse all olevaid materjale lausa ohjeldamatult ebaseaduslikult paljundavad?

10. Õpetajal on alati õigus? Õpetajad kipuvad kaitsma oma „õigust” mingi udujutuga ka siis, kui õpilane talle autoritaarsest käsiraamatust lausa näpuga näitab, et asjalood on tegelikult teisiti.

Kindlasti saaks koolivaledest koostada ka TOP 100, aga käesoleva kirjatüki sõnum peaks juba selge olema.

Paljugi eespool toodust, olgu tegemist valitseva või erandliku nähtusega, on inimlikult mõistetav, kuid loobugem valest, et kõik on kuld, mis hiilgab. Ometi on valed nii armsad. Jätkakem siis pealegi sandile valetamist, võib-olla on see tervisele kasulikum kui kibe elutõde.