Toom Õunapuu: Hulk õppejõude ei oska eksamineerida
Kõige ohtramalt on vist küsitavusi palju kritiseeritud kõrghariduse vallas.
Võta või jäta, aga jätkuv kõrgharitute hulgitootmine on viinud meid selleni, et bakalaureuseks püütakse vägisi teha isegi lugemisoskuseta tudengeid. Siinkohal ei mõelda mitte niivõrd lugemistehnika puudumist, kuivõrd loetavast arusaamist. Kui madalaima teaduskraadi lõputöö kirjutamisele suunatakse inimene, kes adub kõige rohkem 4-sõnalist lauset (Täida lüngad, kus vaja.), pikemat lauset enam mitte, tekib paratamatult küsimus, kuidas on selline kõlupea üldse nii kaugele jõudnud. Ja tal lastakse aina edasi trügida! Palju hädasid algab ilmselt mõnede õppejõudude oskamatusest kontrollida üliõpilaste võimekust ja teadmisi õigel ajal ning kõigiti usaldusväärselt.
Kui „õndsas“ Vene riigis olles tegeldi omajagu ka kõrgkooli pedagoogikaga ja eristati selgelt eri õppevorme (loeng, seminar, praktikum, kollokvium, arvestus, eksam – igaühel oma kindel eesmärk), siis nüüd paistab kõik olevat üks segapuder. Eriti häirib suure osa õppejõudude suutmatus viia läbi kõigile nõuetele vastav eksam, mis annaks täpse pildi iga üliõpilase tegelikust tasemest.
Unustatakse ära, et eksam peab alati midagi MÕÕTMA, nt üliõpilaste teadmisi ja oskusi, aga kõige rohkem siiski nende MÕTLEMISVÕIMET, mille arendamine on mis tahes haridustasemel õpetamise peaeesmärk. See viimane aga paistab meie kõrgkoolides olema varjusurmas.
Kõige paremas olukorras on mõistagi täppisteadused, sest õigesti lahendatud ülesannete arv ja sellest johtuv hinne on tõesti objektiivne näitaja, mis eraldab terad sõkaldest. Nõudlikud ollakse õnneks ka uute arstide koolitamisel. Lingvistikski tudeerijate keelevigu saab loendada ja sellega igaühele tema koht kätte näidata. Nii saavad nõrgukesed aru, et on valinud vale eriala, ja hakkavad otsima kohta, kus nende tegelik rumalus märkamata jääks, ent kõrgharidus ometi sülle pudeneb.
Ja selliseid erialasid oma õppekavadega on pisikeses Eestis piisavalt palju. Muudkui tule meile ja võta mõne aasta pärast vastu teaduskraad!
Kuid mida teha näiteks ühiskonnateadustega, kui õppejõud ei viitsi või ei mõista koostada kavalat mõtlemistesti, mis näitaks erapooletult iga üliõpilase reaalset taset ja laseks punktide järgi hinnata testitava edukust A-st F-ini? Sellise mõõtmistehnika väljatöötamine näib olevat õppejõule tülikas või koguni üle tema võimete käiv. Lihtsam on võtta appi „kõikvõimas ja universaalne“ referaat, millega liialdamisest kirjutasin 21. mai Delfis. Eriti nõme oleks võrdsustada referaadihinne eksamihindega.
Tõsi, referaategi saaks mõõta, ent paraku vaid kasutatud allikate arvu järgi, mis tähendaks ju mahakirjutamise ulatuse mõõtmist, ei midagi enamat. Kui õppejõul peaks olema oma aines sadakond üliõpilast, ei jõuaks ta puhtfüüsiliselt kõiki referaate läbi lugeda, et neid sisuliselt kaaluda. Lihtne ellujäämisõpetus saabki olla vaid selline: kellel on üle 20 kasutatud allika, saab hinde A (eriti silmapaistev); 16-20 allikat – B (väga hea) jne. Haigutagu töödes enestes pealegi kohutav süsteemitus ja puruvigane emakeel ning puudugu neis igasugune autoripoolne käsitus.
Ideaalne mõtlemistest eksamiks mis tahes aines võiks koosneda 5 miks-küsimusest, mida päris sellisel kujul pole põhjendatud üheski raamatus ega arutatud ka seminarides, kuid just niisugused küsimused näitavad kõige reljeefsemalt üliõpilase oskust teha olemasolevate teadmiste baasil omaenese järeldused ja üldistused. Selleks ju kõrgkoolis käiaksegi.
Kes kõigi 5 põhjendusega kenasti hakkama saab, toimugu see kas või omaenese vaatenurgast, pälvib hinde A. Kes pakub 4 õiget – B jne. Kel ei tule midagi välja, saab F-i (fuih!). Tudengite (erialane) mõtlemisoskus on mõõdetud ja igasugune juhuslikkus välditud.
Austada tuleb neid õppejõude, kes hindamisprotsessis ikka täisskaalal tegutsevad. Kes aga laovad massiliselt ainult A-sid ja B-sid, teevad vaid halvas mängus hea näo ning see ongi hariduse kvaliteedi languse üks olulisi põhjusi.
Kõlab uskumatuna, aga ometi on tõsi, et vähestel suulistel eksamitel, kus õppejõud on üliõpilasega silmitsi, võib eksamineeritav ka tühipalja lobisemise eest saada A; või veel hullem, kui vahutab ainult õppejõud ise, et seejärel üliõpilasele truu kuulamise eest A kirjutada.
Õndsad on need, kes on vaimust vaesed.
