Väidan, et homoküsimuses oleme astumas vaikivasse ajastusse, kus inimestel pole võimalust välja öelda oma tegelikke tundeid, seisukohti, teadmisi ja veendumusi. Tegemist on ebademokraatliku arenguga ühiskonnas. Sallivuse ja arengu märksõnadega kõigutatakse demokraatia põhisisu — mis on rahva võim, rahva enamuse tahtega arvestamine.
Kardan, et homoküsimuses taandume rahva võimust ja kehtestame vähemuse diktatuuri enamuse üle. Sealjuures rõhutame liberaalse demokraatia üht põhiväärtust — tolerantsi. Mulle meenutab see nõukogude aega, mis on minu jaoks varem kogetud vaikiv ajastu.
Tõde on karistatav
Vaikiv ajastu ei talu tõde. Lubatud on vaid poliitiliselt korrektsed seisukohad. Kui ma mullusest meediamullist õigesti aru sain, siis ütles Peeter Mardna, et tema ajal oli homoseksualism haigus. See väide on iseenesest õige, see oli ju nõnda. Tulemuseks oli aga oma seisukoha väljendaja tirimine uudistesaatesse ja tema vabandamasundimine.
Meenub ühe mu tuttava jutt: KGB-ohvitser küsis teda üle kuulate, kust te üldse teate, et iseseisev Eesti Vabariik olemas oli. Ajalooline tõde on vaikival ajastul karistatav. Samas ütleb meie põhiseadus, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele.
Vaikiva ajastu tunnuseks on karistushirm. Üks mu sõber õpetas ühes Eesti kõrgkoolis käitumisteaduslikku kursust, mille raames tutvustas käsitlust, mis nimetab homoseksualismi sõltuvuskäitumiseks. Seisukoht tugines sellekohastele uurimustele ja teooriatele.
Üks üliõpilane kurtis, et tema teada on homoseksualism geneetiliselt põhjendatud, ja nüüd on ta segaduses. Reageerisid homoringkonnad, sõber kutsuti juhtkonna jutule. Kool ütles, et sõltuvuskäsitlus pole kooli ametlik seisukoht. Sõbrale loeti sõnad peale. Ma ei julge nimetada ei sõbra ega kooli nime, sest on ju koondamiste aeg.
Vaikiv ajastu ideologiseerib teaduse. Homoseksualismi põhjused on täna veel ebaselged. Teaduslikult pole homoseksuaalsust õnnestunud põhjendada ainult geneetiliste teguritega. Oluline on ka sotsiaalse keskkonna mõju.
7% on stiilihomod?
Oletame, et neil on õigus, kes väidavad et 1-3% inimkonnast on n-ö bioloogilised homod. Samas olen lugenud homoaktivistide seisukohti, et umbes 10% inimestest on tegelikult homod. Sisuliselt tähendab see, et 7% on kas homopropaganda ohvrid, kanaliseerivad oma seksuaalsust oma tegeliku sättumuse vastasel või on lihtsalt stiilihomod, glamuurigeid, hälbelised või lihtsalt sellise valiku teinud inimesed. Psühholoogiliselt väga huvitav probleem.
Ma ei ole kindel, kas näiteks mittebioloogiliste homode uurimine on lubatud. Ent teaduse olemuseks on pidevalt kaheldes otsida tõde. Kui tõde on ette teada, siis ei saa teadust teha.
Vaikiv ajastu sõnastab ajastuomased arengukriteeriumid. Homotolerantsi peetakse tänapäeval ühiskonna üheks arengukriteeriumiks. Vägisi tuleb meelde nõukogudeaegne kriteerium: arenenud maailmavaade. Kõlab hästi, aga tegelikult mõeldi täiesti ühest maailmavaadet.
Kui vaadata meie ühiskonda laiemas kontekstis, siis tõdeme kahte asja. Esiteks, homoseksualism on olnud olemas kogu inimkonna ajaloo jooksul. Teiseks on seda kogu õhtumaise kultuuri arengu jooksul peetud valdavalt haiguseks, hälbeks, patuks ja perverssuseks. Nüüd on Õhtumaa jõudnud uude arenguetappi, kus senitaunitu tolereerimine ja propageerimine (geiparaadid) on saanud ühiskonna arengukriteeriumiks. Oleme tõesti kaugele arenenud.
Vaikiv ajastu vajab vaenlasi
Vaikival ajastul kogevad ideoloogilised soosikud kõikelubatavust. Mullusel haridusmessil Intellektika tutvustasid oma vaateid avalikult ka homoseksuaalid. TÜ endise õppeprorektorina tahan ürituse korraldajatelt ja avalikkuselt küsida, mis on homoseksualismil tegemist haridusvalikutega. Kas järgmisel aastal võivad Intellektikal osaleda kõik rahvuslikud, usulised ja kultuurilised vähemused?
Vaikiv ajastu loob vaenlase kujundi. Vaenlase kujund on üldjuhul loogiliselt vigaselt defineeritud, kuid emotsionaalselt pidevalt tunnetatav. Nõukogude ajal oli üheks vaenlaseks rahvusvaheline imperialism. Kõiki mittenõustujad oli võimalik liigitada imperialismi käsilasteks (mida muide sageli ka tehti).
Homoliikumise vaenlasteks on homofoobid. Soovitan vaadata selle sõna eri määratlusi erinevatelt eestikeelsetelt homoaktivistide internetisaitidelt. Vigase määratluse pärast ei saa ma päriselt aru, kes on homofoobid, kuid mulle tundub, et igaüks, kes mis tahes põhjusel ei ole homoideoloogiale lojaalne, liigitub sellesse kategooriasse. Nulltolerants mittenõustujate vastu on viinud näiteks püüdeni tähistada 17. mail homofoobiavastase võitluse päeva.
Vaikiva ajastu juhtideoloogia muutub personalivaliku kriteeriumiks. Märkasin seda esimest korda aastaid tagasi, kui istusin ühe homoseksuaalist kolleegiga ühes ametiasutuses töölevõtukomisjonis. Ta küsis igalt ametnikukandidaadilt, missugune on tema suhtumine homoseksualismi.
Intellektikal osalenud homoaktiviste kritiseerinud koolidirektori suhtes avaldasid noorteühendused arvamust, et ta ei sobi koolidirektoriks. Euroopa tasandil võiks siinkohal meenutada Rocco Buttiglione juhtumit. Kes ei taha pahandusi, töökohta kaotada või karjääri rikkuda — see nõustugu või vaikigu.
Mis jääb üle mittenõustujatel?
Vaikiva ajastuga käib alati kaasas mittenõustumine — dissidentlus. Kaasaja retoorika nimetab seda üldistatult homovihaks. Mis jääb üle nendel, kes ei nõustu homoseksualismi pidama normaalseks käitumisviisiks? Mittenõustumise põhjuseks ei pruugi olla mitte viha, vaid näiteks konservatiivsed väärtused, usulised veendumused, teaduslikud kahtlused, “talupojamõistus” ja/või emotsionaalne jälkusetunne.
Eelmine ühiskond õpetas mittenõustujatele mitmeid võimalusi. Esimene on, et inimene n-ö areneb ja võtab omaks poliitiliselt korrektsed seisukohad. Tema sügavamad isiklikud veendumused pole sealjuures olulised.
Teiseks lahenduseks on ükskõiksus. Tehku, mis tahavad, mind see ei puuduta, kuni sõda just minu õue peale ei tule. Kolmandad hakkavad vastu. Paraku ei käi vastuhakkajate käsi eriti hästi.
Neljandad hoiavad kinni oma seisukohtadest, aga teevad koostööd, on tolerantsed. Lõppeks on ju elus palju muudki olulist peale homoteema. Viiendad moodustavad põrandaaluse vastupanuliikumise, kus mitteametlikult ja vaikselt räägitakse oma tegelikest seisukohtadest.
Viimane äärmuslik võimalus — maalt lahkumine — on keeruline. N Liidu ajal oli teoreetiline võimalus pageda läände. Nüüd vist pole peale islamimaade palju teisi variante. Alati jääb aga üle võimalus lihtsalt vaikida.
