Tõnu Lehtsaar: Kuidas võita ja hoida usaldust?
Viimasel ajal on üha enam hakatud rääkima usalduskriisist Eesti ühiskonnas. Küsimuse alla on sattunud inimeste usaldus erinevate isikute, institutsioonide ja viimsena riigi kui sellise vastu. Kui avalikkuses mingit teemat käsitletakse, siis viitab see ilmselt probleemidele antud valdkonnas. Psühholoogia mätta otsast vaadatuna on usaldus inimkogemuse üks tahk, mis puudutab nii inimesi, institutsioone kui ka ideid.
Usalduse mõistest
Usaldust on hingeteaduses mõistetud kui uskumust teise osapoole aususesse, erapooletusse ja etteaimatavusse. Usaldus eksisteerib sedavõrd, kuivõrd me usume teisesse. Seega on usaldus suhte üks omadusi või kvaliteete.
Seda, keda või mida usaldatakse, nimetatakse usaldusobjektiks. Usaldus on pigem tunne kui ratsionaalne seisukoht. Meil võib olla raske seletada, miks me usaldame sõpra või politseid. Samas ei alanda see usaldustunde kvaliteeti. Lihtsam on seletada, miks meie usaldus on purunenud.
Usaldus tähendab lähedust. Lähedusel on omakorda kaks mõõdet – avatus ja kiindumus. Me julgeme usaldusväärsele avada oma sügavamaid tundeid ja igatsusi. Me võtame usaldusobjekti südamesse.
Mitmed arenguteooriad rõhutavad, et inimese usaldusvõime kujuneb välja paari esimeste eluaastate jooksul. Ennekõike kujuneb see välja lapse suhetes oma vanematega. See tähendab, et imiku- ja väikelepse eas omandame me tunnetuse sellest, kas maailm on usaldusväärne või mitte. Olen vahel mõelnud, et võib-olla on üks usalduse defitsiidi põhjusi meie lagunevates peredes.
Usalduse loomisest
Selle üle, kas lapsepõlves vajakajäänud kogemust saab hiljem tasa teha, vaidlevad asjatundjad tänase päevani. Üldine seisukoht on, et jah saab, aga see nõuab suurt pingutust ja eeldab sügavaid positiivseid emotsionaalseid kogemusi.
Usaldust tugevadavad need kogemused, kus teine osapool käitub vastupidiselt oma huvidele ja meie heaks või peab hoolimata olukorrast kinni oma põhimõtetest ja väärtustest. Sellistel tingimustel saab ka vaenlasesse lugupidavalt suhtuda.
Usaldust ehitatakse argiolukordades. See, kes käitub igapäevaoludes usaldusväärselt, saab usaldusobjektiks. Kampaaniate ja eriüritustega võidakse rõhutada oma soovi olla usaldusväärne, kuid ei ehitata usaldust.
Usaldus kasvab olukordades, kus tunneme end haavatavana. Ärakasutamise, kättemaksmise, tõrjumise ja/või karistamise võimaluse kasutamata jätmine ehk suuremeelsus suurendab usaldust.
Usalduse purunemisest
Usalduse purunemine on valus kogemus. Oma tõetera on väites, et usaldust ehitatakse aastatega, lõhutakse aga hetkega. Kõige raskemad on need kiindumust lõhkuvad usalduse purunemised, mida me tajume sihilikena ja need, mis kõigutavad meie maailmapilti.
Usalduse purunemine hävitab meie suhte usaldusobjektiga. Kui oleme usaldatavasse kiindunud, tähendab usalduse purunemine survet ka meie enesehinnangule. Petetu peab endale seletama, kes ta ise on ja miks ta ikkagi petjat usaldas.
Kuna usaldus on midagi väga habrast, võib seda lõhkuda ka juhuslik samm. See samm on nagu plekk valgel suveülikonnal. Sõltub inimestest ja asjaoludest, kas sellesse plekki suhtutakse kui millessegi eemaldatavasse või kui ülikonna (parandamatusse) rikkujasse.
Usalduse taastamisest
Kord purunenud usaldust on raske, kuid mitte võimatu taastada. Suur arst aeg võib siin teha head tööd. Samas ei tähenda unustamine kustutamist ja uutes pingetes kipuvad vanad asjad jälle meelde tulema.
Parim viis usalduse taastamiseks on asjade selgeks rääkimine. Usaldust purustanud sammud saavad selgemaks, kui mõistame nende põhjusi. Võib välja tulla, et oleme teise käitumist tõlgendanud lähtuvalt oma umbusust või eelarvamustest.
Ilmselt ei taastu usaldus ilma andestuseta. Kuulsin kunagi ühest ettekandest mõtet, et andestamine tähendab sisimas kättemaksusoovist üle saamist.
Olen kohtunud inimestega, kes umbusaldasid kõike ja kõiki. Neil olid selleks omad põhjused, kuid nende elu oli väga raske. Meie heitlikul ajal tundub mulle, et me ei tohiks kaotada usku usaldusväärsusesse ja usalduse võimalikkusesse. Ehk aitab natukenegi kaasa püüd olla ise usaldusväärne ja hoida neid, keda ja mida me usaldame. Kasvõi iseenda enesehinnangu pärast.
(Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.)
