Tõnis Saarts: Reformierakonna skandaal vähendab usaldust erakondade ja valimiste vastu

See on juba kolmas Reformierakonda üsna lühikese aja jooksul tabanud skandaal. Mis erakonnas valesti on?Asi on mentaliteedis, mida erakond kannab, ehk kui oluliseks peetakse partei siseringis demokraatlikke väärtusi ja protseduure, avatust ning ausust.

Teisalt on Reformierakonna positsioon olnud ka üsna kindel - erinevad skandaalid pole nende valijaskonna tuumikut eriti mõjutanud. See loob arusaama, et las meedia riidleb meiega, aga ega midagi sellest ju ei juhtu.

Kui võrrelda rahastamisskandaali, Autorollo juhtumit ja praegust e-häälte võltsimist, siis kas sealt joonistub välja mingeid mustreid erakonna reaktsioonide ja käitumise osas? Kas nad on midagi õppinud?
Minu meelest on nad õppinud seda, et probleemide täielik eitamine ei ole kõige parem taktika. Vähemalt viimase e-häälte skandaali puhul ei hakatud süüdistama meediat, et see teeb tühjast tüli ja tugineb oma järeldustes täiesti vildakatel allikatel.

Samas midagi tuleb ka väga tuttavlikku ette. Nii nagu Silvergate’i puhul, näeme ka nüüd, et probleemist rääkimise asemel on valitud agressiivne, just teatud isikuid ründav stiil. Üritatakse luua pilti, et meil on siin erakonnas paar inimest, kes on eksinud ja kui me need välja viskamine, siis on õhk puhas ning probleem lahendatud. See strateegia pole aga kuigi edukalt töötanud, sest praegu on õhus palju laiemad küsimused: valitud juhatuse legitiimsus, erakonna sisedemokraatia kvaliteet, e-valimiste usaldusväärsus, üleüldse kodanike usk erakondadesse ja poliitilisse süsteemi.

Kristiina Ojulandi parteist väljaheitmine ei anna nendele küsimustele vastuseid. Kui erakond üritab laiemaid teemapüsitusi jätkuvalt eirata ja teha nägu, et nüüd on kõik korras, siis ilmselt ei saavutata sellega peale avalikkuse ärritamise suurt midagi.

Ülle Madise ütles hiljuti, et erakonna sisevalimised on ka teistes riikides muutunud farsiks.
Erakondade sisedemokraatia kujundamine sõltub erakonna organisatsioonikultuurist, juhtide mentaliteedist ja lõpetuseks ühiskonnast laiemalt – kuivõrd erakondade avatust ja demokraatlikkust üldse oluliseks peetakse. Ei saa välja tuua ühtset mustrit kõigi Euroopa erakondade kohta. Ka kõige demokraatlikumates riikides on olnud erakondi, kus sisevalimised pole olnud alati kõige ausamad ja avatumad.

Samas nende negatiivsete näidete kõrval on erakondi, mis on sisedemokraatiale jälle väga suurt rõhku pandud. Seega, mingit üldistust erakondade sisedemokraatia suhtes on raske teha. Pigem väidavad siiski politoloogid, et sisedemokraatiat ja avatust on Euroopa erakondadesse viimastel kümnenditel juurde tulnud, mitte vähemaks jäänud, nagu meile Eesti näiteid vaadates mulje jääb.

Reeglina ei pane sisedemokraatiale nii palju rõhku konservatiivsed erakonnad, samas sotsiaaldemokraadid ja rohelised peavad seda tähtsamaks. Aga teisalt, kui hoolega otsida, leiaks ka kuhjaga vastupidiseid näiteid: autoritaarselt juhitud sotsiaaldemokraatlikke erakondi ja palju avatumaid konservatiivseid parteisid.

Koos e-häältega kerkis taas teemaks uute liikmete massiline värbamine. Reformierakond on selleks kasutanud silma- ja südamebussi, keskerakondlased varitsevad pahaaimamatuid kodanikke kaubanduskeskustes. Mis kasu on erakondadel tuhandetest liikmetest?
Eesti erakondade jaoks on liikmeskonna arvukus ja sellele viitamine üks relvadest, mida saab edukalt kasutada siseriiklikus propagandas ja valimisvõitluses. Parteidele on oluline näidata, et neil on ühiskonnas laialdane toetus ja suurt liikmete arvu peetakse siinkohal üheks oluliseks mainekujunduslikuks komponendiks, mis peaks looma erakonnast positiivse kuvandi ning heidutama konkurente. Teisalt, liikmete sisulise kaasamise ja demokraatliku erakonnaorganisatsiooni ülesehitamisega tegeletakse Eesti erakondades palju vähem. Seega poliitturunduslik fassaad on siinkohal palju olulisem, kui liikmete sisuline kaasatus.

Mis mõju on Reformierakonna praegusel skandaalil Eesti avalikkusele?
See skandaal vähendab kindlasti usaldust erakondade ja erakondlikku demokraatia vastu. Kuid mitte ainult erakondade vastu, vaid ka valimiste vastu laiemalt, sest tavakodanik võib küsida, et kui nad juba erakonna sees hääli võltsivad, siis kas sama ei toimu ka Riigikogu valimistel. E-valimiste debatt seisab veel ees ja poliitikud peavad üsna palju pingutama, et murenenud usaldust e-valimiste süsteemi vastu taastada.

Avalikkus hakkab ka senisest enam tähelepanu pöörama erakondade sisedemokraatiale ja sellega peavad kõik erakonnad arvestama. Täpselt nagu Silvergate muutis erakonnad ettevaatlikuks rahastamise küsimuses, siis see skandaal muudab nad palju valvsamaks sisevalimiste osas. Igasuguste kavandatavate otseste või kaudsete manipulatsioonide puhul küsitakse enne endalt väga tõsiselt: “Kas ikka tasub?”. Ma ei näe neis arengutes midagi halba, pigem on see positiivne.

Lisaks erakondade usaldamisele tuleb märkida, et ka riigikokku kandideerijate nimekiri pannakse erakonnas sisehääletusele.
Osa riigikogu kohtadest jaotatakse suletud nimekirja alusel ja nendel, kes on valimisnimekirjas eespool, on suurem võimalus riigikokku saada. Samas on suletud nimekirja alusel praeguses riigikogus vaid 1/5 saadikutest ja vaevalt me saame väita, et kõik need paarkümmend saadikut on oma koha nimekirjas saanud pettuste ja manipulatsioonidega parteide sisevalimistel. Kui need kahtlused üldse kedagi puudutavad, siis mõnda väga üksikut saadikut. Seega jutud, et kogu praeguse Riigikogu koossesis oleks valskust kasutades valitud, ei pea mingil juhtumil paika.

Samas, kui ikkagi peaministriparteis toimuvad sellised manipulatsioonid häältega, siis see heidab varju ka riigi tasandi valimistele. Mis sest, et need asjad pole otseselt seotud, jäävad tavavalijale ikka meelde märksõnad: “valimised” ja “petmine”. Sellest piisab, et kodanikes tekib kahtlus, kas Eestis on ikka valimised nii ausad kui väidetakse

Mitu skandaali Reformierakond veel vastu peab?
Seni kuni Eesti poliitikas on Edgar Savisaar, saab edukalt kasutada “vene kaarti”. Kui paremtiival ei teki Reformierakonnale vastukaaluks ühtegi uut arvestavat jõudu, pole Oravaparteil tarvis üleliia muretseda. Nad saavad oma valijatele öelda, et kuigi teile ei meeldi see, mis me teeme, siis ega teil pole ka erilisi alternatiive. Isegi Silvergate ei mõjunud Reformierakonna toetusele katastroofiliselt. Vaevalt, et seegi skandaal nende positsioone väga olulisel määral kõigutada suudab. Kui ka mainelangus tuleb, siis pigem ajutine, mitte püsiv ja püstloodis kukkumine.

Pealegi on praegune häälte võltsimise skandaal üsna erinev Silvergate’ist. Siin pole pilt nii mustvalge ning üsna pikaks ajaks võib jääda selgusetuks, kes valetab. Seesugune inetu erakonnasisene poriloopimine võib ka Reformierakonna püsivalijaid panna kahtlema, kas sellise partei poolt tasub ikka valida, mis isegi oma siseasju ei suuda veenvalt ära klaarida.