Tiit Pruuli: Miks me üldse reisime?

Eestlasi pole just üleliia palju, aga pidevalt on mõni meist ümbermaailmareisil.

Jaan Tatikast Jaan Tätteni, Vesipruulist Pruulini. Nüüd, kui Mait Nilson püüdis Toyota Land Cruiseriga ookeani ületada, küsisid nii mõnedki, kas ümbermaailmareis kui selline pole juba piisavalt naeruväärseks anakronismiks muutunud. Tõsi, ei ole enam 19. sajand, mil asjalikud klipperikaptenid pidid kaubakontoritele näitama, kes teelaadungi esimesena Indiast kohale toob. Joshua Slocum tõestas juba 19. sajandil, et ümber maailma võib lõbu pärast purjetada ka üksi, ja Matt Harding näitas sel sajandil, et ümber maailma võib ka tantsida. No mida veel? Mis trikke kuulsuse narrid veel välja mõtlevad?

Meie, sovetid ja postsovetid, jõudsime ümber palli tiirlejate karussellile alles siis, kui reisimise kuldajad olid ammugi möödas. Mina veaksin joone 1978. aasta kevadesse. Siis tapsid kommunistid Afganistani presidendi Mohammed Daoud Khani. Järgmise aasta veebruaris kukutas islamirevolutsioon Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavi. 1980. aastal algas Iraani-Iraagi sõda. Kabul, Herat, Teheran, Kandahar olid pikka aega olnud Lääne hipide mõnusaks kogunemiskohaks, kus peatuti oma Aasiat läbivatel hippie-trail’i rännakutel või ümbermaailmareisidel. Siin tehti kanepit, loeti Rumi värsse, mediteeriti Bamiyani buddhade juures ja oldi üleüldse vaimsed. Vaikselt sai seitsmekümnendate lõpuks lootusetult otsa kogu see biitnikest alanud rändavate lillelaste ajastu. Romaani “Lendas üle käopesa” autori Ken Kesey psühhedeeliliste maalingutega hipibuss “Further”, mis oli äsja kõlanud kui spontaanne ja rõõmus teelehõige, hakkas mõjuma sama naeruväärselt kui paljudele praegu Mait Nilsoni amfiibauto “Amphibear”. Korralikud inimesed lendasid Miamisse või Honolulusse.