Tiina Kangro: Eesti meedikud sääski tapmas
Seda kummalisem on, miks meie meditsiinisüsteem lonkab kohati kahte jalga. Ja miks on selles nii palju suletust, kiivust ja vaenulikkust, mis takistab arengut.
Aastake tagasi sattusin meditsiinist kõnelema ühe väga tunnustatud tohtriga. Kuulsin palju kriitilist, aga ka häid ideid lahendusteks. Uurisin, kas tohin teda ajalehes tsiteerida. “Te kuulsite täiesti valesti,” ütles tohter muigel sui. “Kuidas sai midagi säärast rääkida arst, kes töötab maailma parimas haiglas, mis tegutseb maailma parima haigekassa süsteemis?! Olen täielikult rahul nii oma töö kui ka kogu süsteemiga!” vastas ta.
Arstid ei saa riskida. Kui sa huntidega koos ei ulu, heidetakse sind karjast välja. Kui marjamaa on ära jagatud ja lilleseadjaks ümber õppida ei soovi, tuleb olla võitjate poolel. See annab põhjenduse, miks ka head sõbrad ja ülikoolikaaslased, väärikad tohtrid, lähevad vahel intuitiivselt üle sosinale, kui hakkavad kritiseerima “maailma parimat” tervishoiusüsteemi. Arstid teavad hästi, kus on selle süsteemi puudused ja vead, kuid sama hästi on neile teada, millistes kappides on peidus luukered. Sestap ongi status quo meie arstkonnale nii oluline.
Aprilli keskel avaldasin Eesti Päevalehes artikli, mille kaudu jõudis avalikkuse ette teadmine, et Eestis sureb meditsiini vigade tõttu aastas 1500 inimest. Tartu ülikoolis kaitstud magistritöö andmeil kogeb iga kümnes patsient arstiabiga kokku puutudes kahjustusi, mida oleks saanud ära hoida. Eesti avalikkus ega ka meedikute ringkonnad sellest kõigest aga praktiliselt ei räägi.
Ka magistritöö, mille Pärnu haiglas kvaliteedijuhina töötav Teele Orgse kaitses juba mullu augustis, seisis kaheksa kuud kõigile kättesaadavalt Tartu ülikooli veebilehel, kuid meedikute ega tervishoiujuhtide meeli see ei köitnud. “Ma polegi nii vihane mitte sinu peale, et sa sellest kirjutasid, vaid just töö autori peale, kes ise arstina sellise teema üldse tõstatas,” loksutas üks tuntud arst minu jaoks asjad paika.
Seisin üleeile ühe puuetega laste kooli õuel ja jälgisin, kuidas toimetulekuklasside õpilased end ekskursioonile sõitma seadsid. Elevus oli haripunktis ja igaüks andis sellest teada talle jõukohasel moel. Kes kädistas lakkamatult, kes lendles liblikana mööda kooliõue. Üks poiss liipas oma ortoosides jalgu ja soovist kiiremini edasi liikuda prantsatas kõhuli. Teine püüdis midagi tähtsat teatada, suu liikus innukalt, kuid ei häält ega sõnu tulnudki. Aastaid “Puutepunkti” toimetajatööd on õpetanud vaatama ja oli päris selge, et ka sellel õuel oli näha meditsiini praaki. Praaki, mille tootmine võib tähendada meedikuile vaid väikest tähelepanulünka või abi andmisega viivitamist, kuid maksab sündijale ja tema perele hetkega pea peale pöördunud elu.
“Muutuste tekkeks on vaja seadust või šokki,” kirjutab Orgse oma töö kokkuvõttes. Eesti rahvale said šokiks “Pealtnägija” lood Keila haigla hooldusraviosakonna kohta.
Nüüd on meditsiin ja arstide töö juba kuuendat nädalat igapäevane jututeema. Oma mõtetega on välja tulnud mitu meedikute erialaliitu. Seni kaalukaim avaldus pärineb Eesti Arstide Liidult, kes tähtsatel hetkedel tavaliselt vaikinud, kuid asus nüüd riigilt nõudma meedikutele sõltumatut täienduskoolitust, mis poleks, nagu praegu, survestatud ravimifirmade rahakotist.
Tervishoiujuhid püüavad tegelikkust siiski eitada. Sotsiaalminister näiteks pidas vajalikuks teatada, et tema on oma perearstiga küll väga rahul. Peaminister aga kinnitas lausa riigikogu ees, et arstide ringkäendust Eestis pole. Kui oleks, oleks seadusandja selle juba ammugi kõrvaldanud, põhjendas ta.
Põhja-Eesti regionaalhaigla tippjuhid, kes vastutavad ka Keila haigla eest, püüavad aga olla nähtamatud. Et rahvale ausat mängu etelda, paiskasid nad Matrossovina ajakirjanduse lõugade ette oma ainsa arstihariduseta liikme, majandusmehe Tõnis Alliku. Allik on varem juhtinud nii kommivabrikut, põlevkivitehast, Tallinna sadamat kui ka Narva elektrijaama ja teab kõike finantsidest. Nüüd küsitlesid meie esiajakirjanikud teda tähtsalt ka patsientide ravi küsimustes. Saadud vastused olid nii mõjuvad, et nakatasid ka Hanno Pevkurit, kes möödunud nädalal teleesinemises rõhutas hooldusraviprobleemide lahendusena just uute, remonditud hoonete vajalikkust.
Meditsiinisüsteemi kvaliteedikohtunik tohter Peeter Mardna sai aga raadioeetris probleemi tasandamiseks kriitikameele minetanud saatejuhi vestluspartnerina võimaluse rääkida lausa musta valgeks. Tervishoiu kvaliteedil pole viga midagi, kui vaid inimesed ise oma tervisest hooliks ja arsti juurde ei satukski, oli tema sõnum.
Nii ongi diskussioon meditsiini ümber vaid näiline. Igaüks räägib millestki, kuid mitte asjast. Kui nüüd ka ajakirjandus peatselt teemast tüdineb, saavad ametnikud taas oma tooli hoidmisele pühenduda.
Kõik oli umbes samamoodi ka USA-s kuni aastani 1999. Kirjandust uurides selgub, et arstide töö kvaliteedi ja patsiendi ohutuse alaseid uurimusi ja artikleid oli USA-s ilmunud rohkelt terve eelneva kümnendi vältel. Kõik need jäid aga vaid jutustamiseks. Siis tuli teaduste akadeemia meditsiiniinstituut välja oma ajalukku läinud raportiga “Eksimine on inimlik”, milles teatati, et süüdi pole mitte arstid, vaid vigane süsteem, kus on lihtne eksida. Sõltumatutest ekspertidest ja teadlastest koosnev töögrupp esitas detailse skeemi, kuidas edaspidi elusid päästa. Otsus oli käivitada arstlike vigade ja veaeelsete olukordade üleriigiline raporteerimis- ja analüüsisüsteem. Selle kaudu said meedikud tohutu materjali, millest õppida, et edaspidi vigu ennetada. Tervishoiu korraldajad said aga teada, kust süsteem, näiteks ravijuhised või arstide töötingimused, kohendamist vajab. Kõige tipuks säästeti nii raha.
Meditsiini vigadega tegelemise süsteem pidi ilmtingimata olema üle(osa)riiklik, sest väiksemate mahtude juures ei toodaks see piisavat ainest järelduste tegemiseks. “Muidu jäämegi sääsepüüdjaiks, kes iga ootamatuse korral kätega vehivad ja õnnetust eemale peletada püüavad,” märgiti raportis.
Just seda püüdsin oma eelmise artikli järel selgitada üsna paljudele tohtritele, kes minuga ühendust võtsid ja pajatasid, kuidas nad juba praegu ise või siis osakonna tasemel oma vigade kallal tööd teevad. Pea ükski kaasarääkijaist, muide, polnud lugenud ei Teele Orgse magistritööd ega ameeriklaste raportit.
Meie probleem on meie väiksus. Ja arstid õpivad praktikast. Ka üle-eestiline vigade süsteem ei pruugiks tagada arstidele piisavat analüüsibaasi. Suur-Stockholmi regioonis näiteks tegutseb 2,2 miljoni inimese kohta kaks täisteenindusega suurhaiglat. Eestis on haiglaid 1,4 miljoni inimese kohta seitse-kaheksa.
Tegelikult tasuks koostöö poolelt vaadata Läti ja Leedu poole. Nendega oleme meditsiinikultuurilt sarnased ja koos annaksime ehk küllaldase patsientide massi väljagi. See nõuaks eestlastelt mõistagi karmi eneseületamist. Skandinaavlastega Keila haigla muresid võrdlema minna oleks aga pehmelt öeldes keeruline.
Veel üks probleem, mis ahistab Eesti meditsiini, on kahtlemata sularaha liikumine patsientide või nende sugulaste ja meditsiinipersonali vahel. Päris kindlasti on igal lugejal mõni tuttav, kes oskab sel teemal kogemusi jagada. On fakt, et just selle taga ongi mitmed meditsiinimured kinni. Kui asjaosalised otsustaksid siin väikse arenguhüppe teha, poleks ehk ka peaministril enam tarvidust vastutust võtta asjade eest, mille eest ta vastutada ei saa.
Tiina Kangro töötab Linnalehe peatoimetajana.
