Nii nagu kirikus loetakse jõulujutlusel igal aastal ette ühtsama kirjakohta, käib vankumatu järjekindlusega jõulutraditsioonide hulka ka pühade tõttu tekkiva hingelise kitsikuse üle kurtmine. Miks ei saa talvist pööripäeva tähistada lihtsalt mõnusa äraolemisega, miks on kriisiabitöötajatel just pühade ajal palju tööd? Ja miks masendustunne tabab just jõulude ajal, aga mitte näiteks vastlapäeval või kadripäeval (minul isiklikult on küll väga kahju, et kadrisante enam ukse taha ei satu)?

Need, kelle jaoks jõulud kujutavad lihtsalt paari vaba päeva hapukapsa, hõõgveini ja sõprade seltsis, võivad alljärgneva lugemata jätta. See lugu on neile, kes hakkavad juba oktoobrist muretsema, kuidas paar aastalõpunädalat taas vastu pidada, kuidas üldises melus rõõmsat nägu kaasa teha ja kuidas mööda vaadata piinavast küsimusest, miks teistele enesestmõistetavad asjad peavad mulle nii keerulised olema.

Öeldakse, et jõulud toovad halastamatult esile üksinduse, sest siis lasub kõigil kohustus koguneda pereringi, lähedaste keskele. Paraku kasvab hoogsalt inimeste hulk, kel pole peret, pole selliseid sõprugi, keda intiimsel pühadeajal külastada. Ei maksa arvata, et see on vaid vanurite probleem. Üksindust võivad kogeda teravalt ka lahkuminekust toibuvad noored üksikemad, superstaarid, kel lavalaudadelt alla astudes polegi kuhugi minna...

Aga masendustunnet ei pruugi tekitada üksiolek kui selline, sest tihtipeale on üksindus moodsa inimese elustiilist johtuv vaba valik.

Jõuluüksindus on teistmoodi. Kurbuse käivitab alateadlik millestki ilmajäämise tunne. See puudutab psüühika ladestusi varasest lapsepõlvest, mil muinasjutt oli reaalsus. Jõuluvana ja päkapikud olid päriselt ning piparkookide ja süldiga ei kaasnenud debatti nende valmimiseks kulunud elektri hinnast.

Ka täiskasvanueas on jõulud vahva mäng ning selles ülemaailmses rahvateatrietenduses on igaühel oma roll. Stseenid korduvad aastast aastasse: appi, mu pirukad kõrbevad, oeh, mida kinkida vanaisale, hallo, tule tee kähku meil ka jõulumeest.

Võib juhtuda, et sa oled rollist ilma jäänud ja tunned, et sind on sootuks teatri ukse taha unustatud.

Hülgamishirm, tunne, et sa ei kuulu kuhugi või kellegagi kokku, on psühholoogide arvates üks raskemini talutavaid emotsioone üldse. Hüljatusetunne pärineb varasest lapsepõlvest, momendist, mil beebi tajus oma abitust, kui keegi tema hädakisa peale ei reageerinud. Sellest hetkest pärineb kogemus, et ma olen maailmas üksi. Kõik hilisemad kurvastamised üksioleku pärast, luhtunud armuloo taganutmised on vähem või rohkem selle algse trauma taaselustumised.

Sümptomeid saab leevendada. Miks õigupoolest tormatakse nüüd kingikotiga lastekodudesse ja pakutakse kodututele kringlit? Sest tõestatud on, et parim viis oma kannatusi leevendada on kaastunne. Koonduslaagrist pääsenute uuringud kinnitavad, et ellu jäid need, kel jätkus kaastunnet, kes leidsid viisi, kuidas teisi aidata. Siis on kannatusel tähendus. Ellujäämispsühholoogia parima asjatundja, psühholoog Viktor Frankli valem ütleb, et meeleheide on kannatus ilma tähenduseta. Tähenduse annab teiste aitamine. Lohutades kedagi teist, lohutad ka ennast.

Või siis kirjuta kiri kellelegi, kes muutis su elu, kes on sind elus aidanud, aga keda sul pole olnud mahti õieti tänada (isegi kui ta on surnud, kirjuta ikka). Leia igast päevast kolm head asja, mille eest tänulik olla. Mõtle rasketele aegadele – mida sa neist õppisid, mis sind tugevamaks tegi. Küsi sedasama oma tuttavatelt ja kuula nende lugusid. Helista – usaldustelefon 655 8088 võtab kõnesid vastu igal õhtul kella seitsmest hommikul kella seitsmeni, pühad kaasa arvatud.