Tiina Jõgeda: Kuidas sünnivad targad otsused
Lõpetasin suhte, mis peaaegu kaks aastat lasi mul tunda end täieliku idioodina. Ta oli liiga keeruline, liiga paljude võimalustega, ma isegi ei saanud tema väljenditest aru, kuigi need olid eestikeelsed, ta pani pildi taskusse enne õhtut, ta käis minu teadmata mingites kohtades ja raha kulus, ta ei reageerinud, kui teda käpikus käega näppisin... Ühesõnaga, viskasin nurka oma nutitelefoni ja koukisin sahtlipõhjast välja vana hea nuppudega Nokia. Minu maailm muutus samal hetkel jälle lihtsasti hallatavaks ja turvaliseks. Talupojatarkusega võttes poleks ma üldse pidanud nutitelefoni ostmagi, sest praktilist vajadust selle järele ei tundnud...
Hiljuti tekkis meedias arutelu, mida õigupoolest tähendab leierdatud mõiste “talupojatarkus” ning kas tänapäeva keerukas maailmas toimetulekuks sellest piisab.
Talupojatarkus (terve mõistus, common sense) tähendab ajaproovile vastu pidanud teadmiste põhjal sündinud otsust, mis on langetatud olukorratunnetusest või faktidest lähtuvalt, seletab brittide kuulus sõnaraamat. See on praktiline teadmine, mis pole pärit õpikutest, teaduslikest uurimustest, veel vähem meediast ja reklaamikampaaniatest.
Talupojatarkus lähtub turvatundest, moodustades ellujäämisõpetuse alustala. Näiteks hakkab ristmikul sinu jaoks roheline tuli põlema, aga autod alles kihutavad teisest suunast. Kuigi sul on täielik õigus ülekäigurajale astuda, hoiab terve mõistus sind tagasi. Jokk-skeemid vihastavad meid just seetõttu, et on karjuvas vastuolus eluterve talupojatarkusega.
Psühholoog Robert J. Sternberg avaldas aastaid tagasi uuringu (1995. a “Testing Common Sense”) tulemused, millest selgus, et nn praktiline intelligentsus ennustab koolilõpetajate puhul edukust karjääriredelil palju paremini kui n-ö päris-IQ testid. Enamgi veel: sellel niinimetatud päris-intelligentsusel – akadeemiliste teadmiste, mälu ja analüüsivõime kombinatsioonil – pole talupojatarkusega seost. Võime tuua hulganisti näiteid, kus tark inimene ei suuda arukalt käituda, näiteks end kasiinost või teistest mõnuainetest eemal hoida.
Hommikust õhtuni kuuleme “teadusuudiseid” à la antioksüdantide söömine toidulisandite kujul tagab igavese nooruse ja ilu, et salapärane “oxygen power” aitab pesu puhtamaks pesta ning et isemõtlev näokreem silub kõik kortsud. Turunduse ja reklaami masinavärk võitleb vihaselt praktilise intelligentsuse vastu, veendes meid ostma ja tegema asju, mida omaenda tarkusest ei tea tahtagi. Aga kui ikka teadlased “Šveitsi vitamiiniinstituudist” ütlevad, et on vaja, ju siis nii ongi.
Terve mõistus pole kaasasündinud omadus, vaid õpitav, arendatav. Aga miks osal on oidu kuulata oma sisemist mõistuse häält, teistel aga mitte? Täpset ajupiirkonda, kus terve mõistus asub, ei oska neuropsühholoogid veel öelda, kuid on märgatud, et patsiendid, kellel opereeriti ajukoore eesmine osa (kus “asuvad” abstraktne ja kriitiline mõtlemine, impulsikontroll, planeerimine jne), said hiljem küll igapäevaeluga hakkama, kuid neil jäi puudu võimest langetada õigeid eluterveid otsuseid.
Siinkohal mõni soovitus, kuidas mõistuse häälele volüümi juurde keerata.
Esiteks: ära kuula, kui sulle öeldakse, et nii on kombeks ja nõnda on alati tehtud – kui sisetunne ütleb, et tuleb teha teisiti, siis nii ongi. Vabane mustvalgest mõtlemisest ja põikpäisusest. Räägi inimestega: head suhtlejad on tavaliselt ka suurema praktilise intelligentsusega, sest nad panevad jutuajamistest rohkem kõrva taha kui nohikud.
...Samal päeval, kui nutitelefoniga hüvasti jätsin, juhtusin nägema toredat reklaami, mis kinnitas, et tahvelarvuti on mulle möödapääsmatult vajalik, paistis ilus ka, kaaned sai soodsalt juurde osta. Ostsin ära, nüüd uurin, mis temaga peale hakata.
