Tiina Jõgeda: Kuidas hingata, keel suust väljas
Kui pead end kordumatu isikupäraga persooniks, võta hetk aega alljärgnevatesse väidetesse süvenemiseks. Siin on kümmekond fakti:
1. Sa ei saa seebiga silmi pesta
2. Sa ei jõua kokku lugeda oma juuksekarvu
3. Sa ei saa hingata läbi nina, nii et keel suust väljas oleks
4. Sa just praegu proovisid punkti 3
6. Sa veendusid just, et see on siiski võimalik, kuigi sa näed siis välja nagu peni
7. Nüüd sa naerad selle üle, et lasid ennast lollitada
8. Sa jätsid nr. 5 vahele
9. Sa kontrollisid praegu, kuhu see nr 5 jäi üldse
10. Jaga seda testi tuttavatega, las saavad ka nalja
See testikene tekitas möödunud nädalal Facebookis suurt elevust ja äratundmisrõõmu, ikka ja jälle postitati pärast punktide läbi töötamist hüüatusi, et näe, läkski täpselt nii, nagu test ennustas, kuidas nad küll teadsid!
Me oleme nii etteaimatavad. Inimese soove, reaktsioone ja mõtteid saab kaardistada isegi juhul, kui testi koostaja pole sind ka mitte kaugelt näinud (reklaamitootjad hõõruvad siinkohal teadjalt käsi kokku). Kas me oleme kõigest robotid, keda juhivad need, kes nuppude toime endale korralikult selgeks teinud?
Kuidas olla originaalsem, isikupärasem, mitte nii lihtsasti ära arvatava käitumisega?
Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor Ellen Langer on aastaid korraldanud eksperimente inimeste tähelepanuvõimet uurides. Üks olulisemaid isikupära suurendamise viise on kasvatada endas ärksust, tähelepanuvõimet (inglise keeles mindfulness), leiab Langer.
Me liigume tihtipeale nagu poolunes – sest meie tegevused ning igapäeva-askeldustega seotud mõtted on nii sisse harjunud, rutiinsed, et neile pole tarvis kuigivõrd vaimujõudu kulutada. Sama ristmik iga päev, kohviaparaat kontoris vuristab alati sama jooki, riidekapp ja vannitubagi seisavad sama koha peal... Nii elamegi pool elu nagu kinnisilmi, lihtsalt, mõnusalt... etteaimatavalt.
Selleks, et suurendada oma ärksust ja tähelepanuvõimet, on esiteks vaja arendada oskust luua uusi kategooriaid, ütleb Langer. Eespool nimetatatud igituttavad nähtused, mida meil pole vaja iga päev uuesti analüüsida, paigutuvad kategooriatesse, teatud stereotüüpidesse: roos on roos on roos, luterlus ei ole vabamüürlus, linnapea on loll jne. Teatud olukorraga kinnistuvad kindlad tunded justkui vana fotoalbumit lapates, kus mälestuse tähendus püsib muutumatult, olgu ta pealegi oma aja ära elanud. Nagu Alfred Hitchcocki kurikuulsas “Psychos”: vanamutt on ammu surnud, aga poeg ei taha näha muutunud reaalsust.
Ärksus on see, kui me tunnistame oma stereotüüpset mõtlemist ja loome selle pinnalt uusi kategooriaid, uusi, klišeeväliseid seoseid. Inimesel on vabadus valida konteksti, pöörata negatiivne positiivseks või leida olukorrale uus tähendus ja mõte: kui ei saa sisse uksest, siis tuleb minna aknast, kui ei saa asfaldiauke ära parandatud, siis lõbutseme vähemalt nende pildistamisega.
Teadlik, oma elu ärksalt juhtiv inimene ei kasuta kuigi sageli geenide-argumenti: selline ma kord juba olen. Langer leiab, et ärksamad on need, kes pühenduvad pigem protsessile kui lõpplahendusele. “Protsessile suunatud inimene ei küsi, kas ta suudab seda teha, vaid kuidas seda teha. See mitte ainult ei suurenda otsustusvõimet, vaid tõstab ka eneseteadlikkust,” ütleb ta.
Viimase olulise komponendina selles õnne valemis nimetab ta intuitsiooni. Sisetunde usaldamine on väga tähtis, sest see nõuab vanade tõekspidamiste ignoreerimist ja püüdu teha midagi sellist, mis oleks (teiste meelest) loogikavastane või ebaratsionaalne.
Oma olemuselt on ärksus püüdlemine individuaalsuse poole. Kui robot, siis vähemalt keerukas ja huvitav robot.
