Tiina Jõgeda: Kuidas eeskujulikult surra?
Teema, millest meie tabusid põlgaval ajastul rääkida ei taheta, on surm. Muidugi on ekraanidel iga päev surma rohkem kui kõikides maailmasõdades kokku, verd, laipu, maniakke ja kummitusi voogab meie turvalistesse soojadesse elutubadesse õhtust õhtusse. Surm peabki olema ülemeeleliselt kole ja võimatu, ainult sellisena on ta vaatajale vastuvõetav. Sest tavalisest surmast, mis iga elusolendit kuskil rahulikult ootab, ei taha me midagi teada, hoidku selle eest! Eesti inimene keerab pilgu ära ja annab gaasi, kui ta surnuaiast mööda sõitma juhtub. Ja kalmistu lähedal elamine on halb feng shui, seal on kinnisvarahinnadki madalamad – kehv naabruskond! Surma ei nimetata, pigem öeldakse, et inimene lahkub siitilmast, asub manalateele, kaob või variseb põrmu. Isegi arstid räägivad haiguse letaalsest kulust, mitte surmast.
Millest see tuleb, et inimene ei suuda leppida kõige enesestmõistetavama teadmisega? Sellele püüti läinud laupäeval vastust otsida Holistilise Teraapia Instituudi 15. aastapäeva konverentsil pealkirjaga “Kas Surm annab elule mõtte?”.
Konverentsil tõdeti, et eelkõige annab elule mõtte surmahirm. Just surmahirmu tõttu veeretame oma päevi õhtusse nii, nagu elaksime igavesti.
Aga kuidas surra õigesti? Inimene arutleb: ma olen elanud päris hästi, teinud, mida vaja, saanud, mis meeldis, kõik on läinud õigesti. Kunagi tahaks sama eeskujulikult ka surra, huulil sõnad “meistriteos sai valmis”.
Kirikuõpetaja Jaan Tammsalu, kes on pidanud üle tuhande matusekõne, ütleb, et oma vaimulikukarjääri jooksul pole ta kohanud inimest, kes surivoodil kahetseks, et sai liiga vähe töötatud. Küll aga kahetsetakse, et pühendati liiga vähe aega lähedastele.
Eeskujulik suremine peaks sisaldama vähemalt kahte komponenti: lahtilaskmist ja tänulikkust. Mida need mõisted täpsemalt tähendavad, saab inimene aru vist siis, kui aeg niikaugel.
...Augustis suri üks surfimaailma säravamaid tähti André Paskowski. Kõige karismaatilisemaks surfariks nimetatud André polnud mitte ainult kahekordne Euroopa meister, vaid ka suurepäraste surfifilmide autor (Four Dimensions, Minds Wide Open, Magic Moments). Kui 28aastasel andekal ja seksikal Andrél kolm aastat tagasi vähk avastati, ei teinud ta sellest saladust ja jagas Facebookis sõpradega iga päev oma lootust, viha, valu ja armastust kuni viimse laineni.
Tema lahkumiskiri sai selline:
“On aeg öelda hüvasti. Viimastel aastatel oleme andnud endast kõik, aga seda võistlust ma ei suutnud võita, isegi mitte kogu selle toetuse juures, mis ma teilt sain. Teie kommentaarid ja kaasaelamine aitasid mind ja mu perekonda sel raskel ajal väga palju. See andis mulle energiat ja motiveeris võitlust jätkama ja kinnitas mulle, et haigusest rääkimine oli õige tegu.
Esimestel haiguskuudel suutsin keha jõuvarusid koondada, mis võimaldas mul järgida oma surfikirge hoolimata keemiaravist ja operatsioonidest. Sel ajal oli paranemislootus veel väga suur, kuid diagnoos oli selline, et ma püüdsin oma elu ümber korraldada.
Kümneaastase professionaalse surfarikarjääri jooksul veetsin ma vaevalt 30 päeva aastas kodus Saksamaal. Mu vanemad veetsid rohkem aega minuga lennujaamas kui Hamburgis. Seetõttu püüdsin oma viimasele filmile pühendumise kõrvalt olla nendega koos nii palju kui võimalik. Sain neile näidata kauneimaid paiku maailmas, näidata, miks armastasin oma tööd nii väga, ja tutvustada neile oma häid sõpru. Nautisime seda aega väga ja oleme tänulikud, et saime seda kogeda.
Mu suurim rõõm oli kohtumine tüdruksõbra Carolinaga. Kuigi selleks ajaks oli mu haigus üsna kaugele arenenud, käisime paljudel toredatel reisidel ega jätnud ühtegi lainet võtmata. Ta jäi minu kõrvale lõpuni, mis nõuab väga suurt pühendumust, ja ma olen selle eest väga tänulik.[–] On väga raske igaveseks kõigest lahti lasta, loodan, et mu perekond, sõbrad ja eriti Carolina saavad peagi valust üle.
Ärge olge enda vastu liiga karmid, olge üksteise vastu kenad ja nautige iga hetke oma elust.”
