Tiina Jõgeda: Kui telefon ära pestakse
Ma läksin Salme Kultuurimajja “Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale” esietendusele plaaniga kirjutada korralik teatriarvustus. Poole tüki pealt sain aru, et retsenseerida tuleb hoopis seda riiulitäit eneseabiõpikuid, mis kaudselt on Jaanus Rohumaa – Üllar Saaremäe – Kaarel Kuurmaa lavastuse tinginud. Kuigi nad ise ütlevad kavalehel, et “seisundilise tõukematerjalina” kasutati Hermann Hesse 1922. aastal kirjutatud raamatut “Siddharta – Üks India lugu”, siis seda seisundit iseloomustab sama hästi ka populaarne eluõpetus “söö-palveta-armasta-ja-tee-seda-Indias”.
Neljakümne nelja aastaselt võib olla parim aeg mehel küsida endalt, “mis on saanud meie surematust hingest ja meie puhtast minast”, ning otsida vastust tudengiaegade kapsaks loetud öökapiraamatust kahe sõbra, Siddharta ja Govinda (või näidendi Felixi ja Ingmari, või autorite Üllari ja Jaanuse) eneseotsingute-rännakust. Seejuures anda endale lubadus “aeg-ajalt vilksatava puhta minaga tegeleda”.
Rohumaa ütleb, et nad tõid lavale põlvkondliku üldistuse.
Kumb mees on surematule hingele ja puhtale minale lähemal: kas endine metalliärikas, kellest on saanud Kalkuta taksojuht, või rööprapsimisest kurnatud informatsiooni asekantsler? Just sellesse punkti on jõudnud kaks sõpra-rentslimiljonäri – Ingmar ja Felix –, kelle lemmikfilm poisikesepõlves oli India filmiklassikasse kuuluv “Diskotantsija” (sest Bondi-filme 80ndate alguses siin ei näidatud).
Diskoaegsed verevennad on teineteist silmist kaotanud ja informatsiooni asekantsler suundub metalliärikat otsima. Leiab ka, toeks juba järgmisest põlvkonnast pärit kena naisassistent (Kristina-Hortensia Port).
Kiirrikastumine, lapsministrid ja abitus, kui taskutelefon pesumasinasse satub, kuuluvad tõepoolest praeguste nelja-viiekümneste sugupõlve portree juurde, muus osas on aga enesega tõtt vaatamise ning jumala otsimise teema igavene.
Noorena, kui inimesel pole veel kogunenud elupagasina tiitleid, raha, lapsi ega keerulisi pikantseid suhteid, tundub kõigest saavutatust kergekäeline loobumine absurdsena, meenutab Rohumaa (kuna tüki lavastajad ja peategelased rõhutavad, et see on väga isiklik ja nende enda arenguteega seotud näidend, siis pole vist võimalik täpset piiri tõmmata Hesse tegelaste ja näitlejate endi vahel, kõik ajavad sama asja). Kui keskea lävel on saanud “kõigest saavutatust” paras koorem, mida järjest tüütum järel vedada, siis sünnib plaan minna rändama, jumalat ja puhast, koormisteta ennast (seda, kes tormiliste eneseteostusaastatega kaduma läks) otsima.
Keskea- ja majanduskriis kannavad su Kalkutasse, kuigi ka Eesti on kaetud tiheda joogatrennide, meditatsioonikeskuste ja õnnekoolituste võrgustikuga. Ja saal mugistas äratundvalt naerda.
“Kas me nüüd oleme kohale jõudnud, kas me saame vastata jaatavalt? Kui jaa, siis kuhu? Ja kas see on see koht, kus me tahame olla,” küsib lavastus. Tundub küll, et need kaks mees jõudsid kohale ja leidsid otsitu. Rohkem kui India viiruk aitab sind eneseleidmisel sõber, lähedane inimene, sest just tema oskab parimal viisil sättida peegleid unenäotubades. “See jumal, mida me otsime, võib elada meie kõrval inimesena – ma usun, et jumal ilmutabki end inimestes,” ütles Rohumaa raadiointervjuus.
PS Eesti kultuuri-psühhoanalüütikud (kui olukord Sirbi toimetuse tuleviku ennustamisega rahuneb) võiksid uurida, kuidas on mõjutanud praeguste keskealiste põlvkonda India filmid, mida nad lapsena olid sunnitud vaatama, kuna muud kinos ei näidatud. Võib-olla sealt pärinevadki Eestis praegu vohava gurude-esoteerikute buumi juured?
