Tiina Jõgeda: Kanad ei pissigi
Kui Maria sai 13aastaseks, teatas ta vanematele, et kavatseb astuda poistekooli inseneriks õppima. Tema aristokraadist isa oli šokeeritud, ema aga toetas kõiki tüdruku pööraseid ideid siis ja edaspidi. Sest selle “kapriisiga” lapsevanemate tolerantsuse proovilepanek ei lõppenud. Mõni aasta hiljem sooritas preili Montessori kannapöörde ja suundus arstiteaduskonda. Nüüd pani neiu proovile juba terve Rooma ülikooli moraali: tütarlapsed ei saa ometigi õppida arstiks, sest nad ei tohi osaleda laipade lahkamisel... Lühidalt, Maria Montessorist sai 19. sajandi lõpus Itaalia esimene diplomeeritud naisarst – aga seegi oli alles algus. Temast sai pedagoogikaharu, mida praegu tuntakse Montessori meetodina, rajaja, ning ta jõudis oma revolutsiooniliste ideedega vähemalt kahel korral Nobeli auhinnale esitatute nimekirja.
Montessori pööras kasvatusteaduse pea peale teooriaga, et laps on iseseisev isiksus, kelle arengule saavad täiskasvanud vaid kaasa aidata. Igas inimeses peitub sünnipärane arenemissoov ja õppimistung (mille aga autoritaarne, meilegi nii hästi tuttav “laps-räägib-siis-kui-kana-pissib” süsteem armutult maha surub).
Lapse arengu kõige tähtsam eeldus on usk iseendasse, ütles Montessori.
Lapsel peab olema valikuvabadus ja võimalus kontrollida oma otsuseid, just see motiveerib teda kõige paremini õppima. Lapses peitub kaasasündinud vajadus tunda õppimisest rõõmu, aga ka vajadus olla sõltumatu, vajadus tunda, et temast lugu peetakse ja teda ära kuulatakse, laps armastab korda ja tunneb võrdselt huvi nii tegelikkuse kui fantaasiamaailma vastu.
Töötades Roomas vaimupuudega lastega (idiootidega, öeldi tollal keerutamata), pani Montessori tähele, et neile ei antud mänguasju ning sealsete tubade seinad olid nüristavalt valged ja lagedad.
Ta pani “idioodid” tavaliste laste klassi, tegeles nendega empaatiliselt ning mõne aasta pärast vooriti tema rajatud Casa Bambini edusammudega tutvuma igast ilmakaarest.
Montessori kooli klassiruum näeb välja paras segasumma-suvila: seal leidub hulganisti väikeloomi (jänesed, gekod, kalad, kilpkonnad, linnud), kelle eest hoolitsemine aitab arendada lastes vastutustunnet, abivalmidust ja empaatiat. Ruum on sisustatud laste silmade kõrgusest lähtuvalt. Materjalid on looduslikud. Küsimusele, miks peab laps jooma klaasist ja mitte plasttopsist, vastas Montessori: siis ta näeb, mis klaasiga juhtub, kui see maha pillata. Maailmas on umbes 7000 Montessori kooli. Sellises õppis Anne Frank ja Gabriel García Márquez.
Montessori metoodika tulemuslikkust mõõdeti 2006. aastal Milwaukee’s. Selgus, et akadeemiline areng oli juhuslikult valitud tavakooli lastel ja Montessori-lastel ühesugune. Aga Montessori omad olid tublimad eluliste ülesannete lahendamisel, nende argumenteerimisoskus oli parem ning nad olid julgemad koolidirektoriga õigluse teemadel diskuteerima. Montessori-lapsed ilmutasid suuremat teadlikkust kogukondlikel teemadel ja üldse olid sotsiaalselt küpsemad. Montessori-õpilaste “õnne-nivoo”, s.t rahulolu igapäevase koolieluga, oli kõrgem.
Tähtsal kohal on mõiste “töötamine” – see tähistab kõikvõimalikke tegevusi alates pisiloomade toitmisest kuni nõudepesuni, muidugi ka õppetööd. Sõna “töötamine” laialdane kasutamine on taotluslik, sest see kasvatab austust ja uhkustunnet kõige selle vastu, mis nad teevad. Neis kasvatatakse veendumust, et töö tegemine on fun, hariv ja austamist väärt. Nendes koolides on seda otsivat vaimu, mis on kasvatusteadlase Viive-Riina Ruusi sõnul tähtsam kui ühed või teised tulemused.
Meile jagatakse aina soovitusi “teha seda, mis sulle meeldib”. Kehtiv õnne-trend nõuab “iseendaks saamist”, kui vaja, siis tuleb teha kannapööre, et nurga tagant leida üles see, mis tõeliselt rahuldust pakub. Aga küsimusest, mida ma võiksin tahta, on saanud hoopis omamoodi paine. Sest kuidas saab täiskasvanu teada, mida ta tegelikult tahab või mis talle meeldib, kui iseolemise julgus on koolilastest välja drillitud? Meie lapsed ootavad viksilt, millal kana pissima hakkab, et siis oma mõte välja öelda. Head uut kooliaastat, ja ärge kanadest juhinduge.
