Tiina Jõgeda: Distsipliin ennekõike
Kas või kordki elus on iga ema-isa pead vastu seina tagunud ja imestanud, kas see pehmelt öeldes arusaamatult käituv jõmpsikas on tema liha ja veri. Ja kuidas teda hallata?
Juba kümmekond aastat lahendab pedagoogilisi puslesid superlapsehoidja Jo Frost (41). Ta pole psühholoog ega lastearst, tema tee laste haldamise peenekoelise ameti saladustesse on kulgenud puhtalt iseõppimise ja kõhutunde kaudu. Korpulentne mustade prilliraamidega daam lendab peresse ning loob paari nõudliku sõnaga korra majja, ka kõige saatanlikumad mudilased taltuvad, kurnatud emmede näole ilmub päike.
Jo Frosti “Supernanny” seriaal (näidati Kanal 2s) ja raamatud on olnud superedukad nii Ameerikas kui Suurbritannias ja teinud saatejuhi superrikkaks. Jo Frostil endal lapsi pole. Siiani polnud tal isegi oma kodu, sest saate ettevalmistus lennutas ta iga kahe nädala tagant uude linna. Nüüd on leedi Frost end sidunud kellegi Darrin Jacksoniga, ta soetas endale ka maja Californiassse ning plaanib emaks saada (küll adopteerimise teel). Eks siis ole näha, kas tema resoluutsed kasvatusmeetodid ka tema enda kodus paika peavad. (“Ära anna lapsele palju valikuid. Ütle, et ta peab ilma kära tekitamata ja alati täiskasvanu ütlemise peale end riidesse panema,” ütleb ta. No näis-näis!)
Nimelt ei usu Supernanny laste ninnunännutamisse, vaid kohaldab nende peal üsna karme võtteid. Tegelikult on Eestis kogu aeg niimoodi lapsi kasvatatud, aga kordame siiski üle tema kümme printsiipi (eesti keeles ilmunud raamatust “Superlapsehoidja”).
1.Kiitus ja preemiad: kõige parem preemia on tähelepanu, kiitmine ja armastus, mitte maiustused ja mänguasjad. Kiida last, kui ta teeb midagi õigesti.
2. Järjekindlus: reegel on reegel ja seda ei rikuta (see käib kogu pere kohta). Kui oled nõudnud viie lusikatäie söömist, enne kui ta kommi saab, siis ära lasku kauplemisse. Tähtsamaid reegleid (nagu näiteks üle tee minemine rohelise tulega) tuleb pidevalt korrata.
3. Rutiin: kodus peab valitsema teatud kord, elamise kondikava, ärkamise, magamamineku jms kellaajad (varu piisavalt aega näiteks riietumiseks).
4. Piirid: laps peab teadma, mis on talle lubatud. Ja hoia pissipott tualetis – seal on selle koht!
5.Distsipliin: et lapsel oleks lihtsam piiridest kinni pidada, tuleb teda pidevalt kontrollida (reegel kõlab nagu vangivalvurite väljaõppest, aga selle all mõtleb Jo Frost lihtsalt vanemlikku kaitsvat pilku, mis last saadab, või äärmisel juhul kõvema häälega tehtud hoiatust). Aga õnnetuse eest karistada ei tohi! Ka mittesöömise eest ei tohi karistada!
6. Hoiatused: teadmine, mis järgneda võib, võimaldab lapsel oma käitumist korrigeerida.
7. Selgitused: väike laps ei tea, kuidas käituma peab. Põhilised käitumisreeglid tuleb öleda selgelt ja lühidalt, ilma pikalt põhjendamata ja keerutamata.
8. Vaoshoitus: laps ootab lapsevanemalt täiskasvanulikku käitumist, mitte karjumisele karjumisega vastamist jne. Katsu jääda autoriteediks.
9. Vastutus: kasvamine ja arenemine tähendab lapse jaoks seda, et ta on võimeline täitma jõukohaseid ülesandeid. Kaasa laps igapäevasesse perekonnaellu, aga jälgi, et talle pandud kohustused oleksid mõistlikud ja saavutatavad.
10. Lõdvestumine: väärtuslik koosolemise aeg on oluline nii lapsele kui vanemale. Luba tal sinu kaissu pugedes ja unejuttu kuulates lõdvestuda.
Superlapsehoidja ei tegele ainult laste käitumise remontimisega, vaid vaatleb karmil pilgul tervet perekonda, seda kaootilist, salahoovustest kantud universumit, kuhu väike süütu olevus sünnib. Lapse kasvatamine algab täiskasvanutest.
