Tauri Tölpt: Kreeklased näevad riigis vaid kontrolli, varast ja ebakompetentset süsteemi
Asudes neli aastat tagasi õppima Thessaloniki Aristotelese Ülikooli, sain ma võimaluse lähedalt tundma õppida tavaliste kreeklaste igapäevaelu. See veider rahvus, mis mulle algselt vaid šokeerivat pinnapealsust näitas, suutis aja jooksul tõestada, et vagal veel võib tõesti olla sügav põhi.
Kriis läbi kreeklase pilgu
Veidral kombel on tavaliste kreeklaste seas suhtumine kriisi ja selle mõistmine viimaste aastate jooksul kardinaalselt muutunud. Kriisi algusaegadel võis tihti kuulda mõtteid, et olukord on tehislikult loodud ning mingit majanduskriisi tegelikult polegi. Taoline suhtumine tundus ka loogiline, kuna suuremale osale kreeklaste rahakottidest ei olnud mujalt maailmast tulnud kuuldused veel mõju avaldanud. Aja möödudes ja Troika pildile ilmumisega tõmbus silmus oma nõudmistega aina koomamale ning palgakärpeid ja hüvede vähendamisi tundis peagi omal nahal iga kreeklane.
Ometigi polnud kreeklaste jaoks kõige šokeerivam isegi majandusliku heaolu langus, vaid just välismeediast väljuvad pilkamised, mis hakkasid suures osas ka tavaliste eurooplaste Kreeka-alast arvamust kujundama. Nende pilkamiste saatel tundsin, et osa kreeklastest hakkas oma rahvuse üle häbi tundma. Nägin suure kurbusega, kuidas kreeklased hakkasid selle häbi pärast kõigele välismaisele kreeka-vastasele informatsioonile samaväärsete pilkamistega vastanduma. Merkelist sai sõimusõna ning üha populaarsemateks muutusid erinevad vandenõu teooriad, kus nähti, et kõik „maailma valitsejad“ on võtnud Kreeka oma „peksukotiks“ ja üritavad helleneid orjastada ning allutada kõikvõimalikele süsteemidele.
Väga suur hulk kreeklastest asus pooldama riigi pankrotti ning eurotsoonist ja isegi Euroopa Liidust väljumist .Tundub, et ühel hetkel sai inimestel mõõt täis ning lõputa õuduse asemel näis õudne lõpp parema variandina. Ehedaks näiteks kreeklaste vastandumise meelsusest on neonatsi erakonna Kuldne Koidik parlamenti pääsemine ning vasakradikaalse erakonna SYRIZA metsik populaarsuse kasv.
Müüdid lõpututest hüvedest
Üks huvitavamaid ja emotsionaalselt intrigeerivamaid teemasid eesti meedias oli Kreeka ja Eesti statistiliste näitajate võrdlemine, millega kaasnes kreeklaste laiskus ning kuulsad 13. ja 14. palk. Üks tavaline kreeklane kehitaks selle peale õlgu ja ütleks et tegemist on tavalise kreeka-vastase propagandaga. Seetõttu liikus Kreekas ning käis läbi ka eesti meediast vastupidine statistika, kus kreeklastele omistati nii Eurostati kui ka muudele allikatele tuginedes euroopa ühe töökaima rahva tiitel.
Samuti näitavad paljud statistilised andmed, et Kreeka keskmine pension ei ületa 750 eurot (tean ka pensionäre kes ei saa üle 300 euro) ning erasektori keskmine tasu 803 eurot. Võin omast kogemusest ütelda, et tavalise kreeklase palganumbrid jäävad enamvähem 800-1200 euro vahele. Veel üks suur müüt kreeklaste arvates on nende 13. ja 14. palk, mis ei olnud midagi enamat, kui jõulupuhkuse ja paasapühade aegsed boonused ning mis moodustasid teatud protsendi teenitud palgast.
Siiski eksisteeris liigagi suur hulk avaliku sektori töötajaid, kes said utoopilisi summasid, üle võimete elamist oli tunda ka ülikoolides, kus kõikidele tudengitele võimaldati tasuta õpe, raamatud, toit ja peaaegu tasuta elamistingimused ning suured soodustused ühistranspordis. Need hüved on tänaseks juba jõudsalt vähenenud ja lausa kadumas. Tingimustes, kus töötus on 22% (noorte seas lausa üle 50 %) ja kus kärpeid on tunda igapäevaselt, on suur osa kreeklastest otsustanud oma riigist lahkuda parema elu otsingule. Paljud ambitsioonikad noored kreeklased enda riigis enam oma tulevikku ei näe, üha enam minnakse tööle ja õppima välismaale, enamjaolt Kesk-Euroopasse ja Skandinaaviasse.
Kes on kriisis süüdi?
Esitades taolise küsimuse lihtsale kreeklasele, vastab ta meile tõenäoliselt, et selleks on populistlike poliitikute ükskõiksus rahva suhtes ja korruptsioon. Tundub, nagu lihtsad kreeklased iseendil süüd ei näekski.
Siiski tuleb tõdeda, et suur osa kreeklasi mõistab, et korrumpeerunud poliitikud ei ole mingi eraldi seisev klass, vaid laiemalt ühiskonnas eksisteerivate probleemide väljendumine riigi juhtimises. Samas ei taha sellega tugevalt organiseeritud töölisklass (enamjaolt vasakpoolsete opositsiooni erakondade pooldajad) väga nõustuda ning kinnitab, et nemad on terve elu ausalt töötanud ja pole midagi varastanud, mistõttu on ka nende pensionide ja töötulude vähendamine ebaõiglane.
Kuigi kreeklaste vastused on vastuolulised, jääb meile, eestlastele, selline riigi ja ühiskonna eraldamine ikkagi võõraks. Kreekas olles on tihti tunne, nagu inimesed näeks oma riigis vaid ebakompetentselt juhitud süsteemi, mille põhieesmärgiks on rahva kontrollimine ja maksude näol raha varastamine. Sellele ebapädevale süsteemile peavad inimesed solidaarselt vastu astuma ning näitama oma tahet, meenutades nii oma juhtidele (ning seda enamjaolt läbi tugevate ametiühingute), kellele tegelikult võim peaks kuuluma.
Riigile vastandumise põhjuseid on kindlasti palju, ent ehk kõige tõenäolisem vastus peitub Kreeka lähiajaloos, milles kahjuks midagi ilusat ei ole. Riigivõimude halb käitumine ning manipuleeritus maailma suurvõimude poolt on Kreeka 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi jooksul selgesti nähtav. Pidevad konfliktid nii endi kui ka naabritega, millest märkimisväärsemad on verine Kreeka Kodusõda (1946-1949) ja USA toetatud Kreeka sõjaväeline hunta (1967-1974). Kolonelide diktatuuri kukutamine rahva poolt pani aluse kreeklaste eneseteadlikkusele, et solidaarsuses peitub jõud ning rahva ühisele tahtele ei suuda vastu astuda,mitte ükski vägi.
Kreeklastele omased streigid ja kriisid
Streigid ja protestid on selles samas vaimus kujunenud tänapäeva Kreekas pigem tavaks. Pingete ja probleemide kasvades muutub vaid streikide intensiivsus ja suurus. Ära tuleks mainida, et enamus protestijaid ei ole vägivaldsed, küll aga leidub nende seas provotseerivaid anarhiste, igavlevaid kooliõpilasi ja isegi anarhistideks maskeerunud politseinikke.
Nii nagu iga probleemi lahendus algab probleemi tunnistamisest, on ka kreeklastel hetkel vaja aktsepteerida tehtud vigu ja aru saada, et isegi kui poliitikud on kõiges süüdi, tuleb see koorem ühiste pingutustega lõpuni kanda. Õnneks on kreeklased läbi ajaloo raskustega harjunud ja nad tulevad sellest majanduskriisist tugevamatena välja.
