Tarmo Treimann: Tallinna vastus kodanikualgatusele — umbusk, rõlge laim ja kallutatud uudised
Kontseptsioon põhineb arusaamal, et demokraatliku riigikorra püsimiseks ja arenguks on avalikul võimul vaja kuulata kodanikke ja teha koostööd võimalikult paljudega neist. Kodanikuaktiivsus kui inimeste omaalgatuslik ja vabatahtlik osalemine ühiskonnaelus ning oma paikkonna elu küsimuste lahendamises on demokraatliku ühiskonnakorralduse oluline koostisosa. Avalik võim toetab seda kodanike ja nende ühenduste kaasamisega otsuste kavandamisse ja teostamisse. Avalik võim austab kodanike ja nende ühenduste õigust asetada endale ise eesmärke ja juhtida oma tegevust põhiseadusliku korra raames.“
Kõik on paberil kena ja õiglane, nagu taoliste dokumentide puhul ikka. Kuidas aga on asi tegelikkuses? Mis saab siis, kui ühiskonnas toimub midagi sellist, mis häirib paljude kodanike õiglustunnet? Kui avalik võim võtab vastu otsuse, mis hämmastab oma küünilisusega ning prioriteetide asetusega tuhandeid inimesi?
Kas ja kuidas on sellises olukorras avalik võim tegelikult valmis kodanikega dialoogi astuma ning kodanikeühendustega suhtlemisel ülalnimetatud konseptsioonis nimetatud põhimõtteid järgima?
Räägin siinkohal lühidalt meie ühenduse loo. Lumepall hakkas veerema, kui ilmus uudis, et Tallinna linn on käesoleval aastal oma eelarvest ca 1,9 miljonit eurot ette näinud Tallinna Televisioonile, samal ajal kui kehvas seisus lasteaedade remondiks on eelarves eraldatud üksnes 127 800 eurot.
Uudisest nördinud kodanik Kerstin Raidma avas seetõttu Facebooki suhtlusvõrgustikus lehekülje „Maha Tallinna TV — raha lasteaedadele“, millega talle endalegi üllatuslikult liitus juba esimese tunni jooksul umbkaudu 500 inimest, tänaseks on toetajate hulgas üle 15 000 kasutaja. Nädala jagu hiljem oli seltskond liitujaid jõudnud järelduseni, et sellise ebaõiglase olukorraga ei saa leppida ning tuleb võimudele oma hääl kuuldavaks teha.
Ettevõtmise algataja tegi veidi enam kui kümmekonnale aktiivsemale inimesele ettepaneku kokku saada. Esimene kohtumine leidis aset 21. märtsil ning siis otsustati muu hulgas esitada ettepanek Tallinna linnavolikogule eelarve muutmiseks ja käivitada poliitiliselt sõltumatu mittetulundusühingu asutamisprotsess.
Tänaseks on mittetulundusühing Kodaniku Hääl kantud ametlikult registrisse. Põhieesmärkide hulgas on kodanikuühiskonna arendamine, kodanikualgatusele kaasa aitamine ning kodanike kaasamine avaliku võimu otsustusprotsessi. Muu hulgas on Kodaniku Hääl võtnud oma südameasjaks ka seista selle eest, et Tallinna linnaeelarves saaks rahajaotus Tallinna Televisiooni ja lasteaedade vahel õiglasemalt jagatud ning eelarveprioriteedid oleksid paigas.
Viimane tähendab seda, et linn peaks täitma esmalt rahuldavalt oma põhiülesanded ja seadusega pandud kohustused ning mõtlema edevate eriprojektide, nagu oma televisioon, peale alles pärast seda. Kindlasti aga ei jää see ettevõtmine viimaseks projektiks, milles mittetulundusühing Kodaniku Hääl kaasa lööb.
Mittetulundusühing Kodaniku Hääl on sõltumatu erakondadest ja muudest poliitilistest jõududest. Kodaniku Hääl ei esinda ka ühegi ettevõtja huvisid, vaid on täielikult kodanikualgatusel põhinev ühendus. Mittetulundusühingu juhatuses ei ole ühegi erakonna liikmeid.
Oma lühikese tegevusaja jooksul on ühendus jõudnud juba palju korda saata. Avatud on kodulehekülg www.rahalastele.ee, kuhu muu hulgas kogume lugusid ja pilte Tallinna lasteaedade seisukorrast, on kirjutatud artikleid ning antud intervjuusid paljudele meediaväljaannetele, on algatatud koostöö ka mitmete teiste kodanikeühendustega, oma ettepanekud on esitatud Tallinna linnavolikogule ja Tallinna linnavalitsusele, üritatud läbi rääkida Tallinna linnavalitsuse esindajatega ning palju muud. Hetkel on käimas allkirjade kogumine selleks, et esitada oma seisukohti toetav eelnõu rahvaalgatuse korras Tallinna linnavolikogule.
Oma tegevuses oleme üritanud olla seega võimalikult avatud, positiivsed ning valmis koostööks. Samasugust suhtumist ootasime ka linnavõimudelt. Kahjuks olime sunnitud ses osas pettuma.
Iseenesest võib küll positiivseks lugeda asjaolu, et Tallinna abilinnapea Yana Toom oli nõus meie esindajaid vastu võtma, kuid kahjuks kohtumine abilinnapea ja tema meeskonnaga ei toonud meie jaoks soovitud tulemusi. Ei olnud näha, et kodanikualgatuse korras tekkinud liikumist oleks võetud tõsiselt või meie esindajaid võrdsete partneritena, rääkimata sellest, et meid oleks otsustusprotsessi kaasatud või meile konkreetset koostööd pakutud.
Selle asemel et meie ettepanekuid arutada, keskenduti pigem pikale aruandele oma saavutuste kohta. Meie seisukohtadesse ja ettepanekutesse suhtuti tõrjuvalt. Näis, et tol hetkel meiega Facebooki leheküljel liitunud ligi 14 000 kasutajasse suhtuti pigem kui tüütusse arvutimängu, mitte elavatesse inimestesse, kellel on omad mured ja arvamus.
Lisaks võis täheldada ka seda, et ei austatud meie õigust seada oma liikumisele eesmärke ja pigem soovitati hakata võitlema riigi keskvalitsusega. Ma muidugi möönan, et kõik ei ole sugugi parimas korras ka kogu Eesti ulatuses. Meie käimasoleva algatuse eesmärk on aga ikkagi öelda välja oma arvamus ühe väga konkreetse otsuse ja rahajaotuse suhtes ning avaldada oma toetajate, kes on ka ise maksumaksjad, seisukoht Tallinna Televisioonile mineva raha otstarbekamaks kasutamiseks. Kogu selline jutu juhtimine teistele probleemidele kandis pigem oma tegematajätmiste õigustamise ja meie ettevõtmise fookuse ähmastamise eesmärki.
Veelgi enam on pettumust valmistanud see, kuidas meisse on suhtunud linnameedia. Juba pärast esimeste signaalide ilmumist meie algatuse kohta on Tallinna munitsipaalajakirjandus üritanud meid siduda kõikvõimalike teiste erakondadega või, mis eriti naeruväärne, teiste telekanalitega. Seda kõike on tehtud tuginedes üksnes oletustele, ilma mingisuguse tõendusmaterjalita, rääkimata sellest, et oleks pöördutud meie poole seisukoha saamiseks. Kas see on siis see usaldus, mida avaliku võimu poolt toodetav meedia peaks kodanikualgatuse suhtes üles näitama ja kas selliselt on õige „julgustada“ kodanikke oma arvamust välja ütlema?
Samuti on meist väga erapooliku pildi loonud kallutamata meedia etalonina välja käidud Tallinna Televisioon, mis on meie algatuse kohta teinud halvustava alatooniga hinnanguid andvaid „uudiseid“, kus pealegi on rünnatud pigem meie esindajate isikuid, mitte meie liikumise seisukohti.
Esindajatega tehtud pikkadest intervjuudest on meelevaldselt alles jäetud üksikud kontekstivälised lõigud, millega on püütud meie vähese meediakogemusega inimesi halvas valguses näidata, samal ajal kui kõik sisulised vastused on jäetud kajastamata. Kas selline peabki olema kvaliteetse ja erapooletuna reklaamitud telekanali uudis? Või mis ajast kallutamata ajakirjandus uudislugu tehes eelistab sündmuste kajastamisele neile hinnangute andmist?
Eriti rõlge oli aga see, kui Tallinna linnavalitsuse ametnik Siret Kotka avaldas ajalehes Pealinn artikli, kus ta seadis (eesmärgiga rünnata meie allkirjakogumise kampaania usaldusväärsust) kahtluse alla mõningate inimeste olemasolu. Mida võisid tunda näiteks Meelis Muinasmaa ja Vello Rus, kui Tallinna esindaja nad väljamõeldisteks kuulutas? Või kuidas hinnata linnaametniku professionaalsust, kui ta isegi ei suuda tuvastada, et Vello Rus on ise töötanud üle 25 aasta Tallinna koolis!
Kogu meie suhtlus avaliku võimuga on tekitanud küsimuse, kuivõrd valmis Eesti pealinn ikkagi tegelikult kodanikuühiskonna kaasamiseks on. Võib ju üllitada kõikvõimalikke üllaid kontseptsioone, aga kuidas neist tegelikkuses kinni peetakse? Kui inimesed ise enda eest seisma hakkavad ja oma arvamuse avaliku võimu tegevuse kohta välja ütlevad, kas siis suudetakse ka siin lähtuda euroopalikest põhimõtetest ja kodaniku häält kuulda võtta ning sellega arvestada?
Või peitubki meie demokraatia selles, et kodanikel on õigus oma hääl valimistel üksnes ära anda ning kuni järgmiste valimisteni peavad nad vaikides kannatama neilt mandaadi saanud esindajate omavoli?
Ma loodan, et see siiski nii ei ole ning et ka meie liikumine aitab kaasa Eesti ühiskonna paremaks muutumisele. Selle nimel kutsun üles kõiki julgelt kodanikuühiskonnas kaasa lööma ning oma häält kuuldavaks tegema! Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigis kõrgeima võimu kandjaks siiski rahvas.
Autor on MTÜ Kodaniku Hääl juhatuse liige.
