Tarmo Kõuts: Julgeolek on jagamatu
21. sajandil ei seisa inimkond silmitsi ainult sõdadega. Meie julgeolekut mõjutavad peale sõjaliste ka majanduslikud, ökoloogilised, demograafilised ja muud riskid. Kõigi nende ohtudega toimetulekuks on vaja kogu elanikkonna tahet. Selleks, et inimesi julgustada ja ühendada oma jõud julgeoleku eest seismiseks, on vaja, et inimesed saaksid ka ise oma julgeoleku tagamises osaleda. Meie lähiminevik viitab sellele, et vaid riiklike ametkondade, nagu politsei, päästeamet, piirivalve jne ressurssidest ja vahenditest ei piisa rahuldavaks toimetulekuks riskiolukorraga. Näiteks võib tuua Pärnu ja Haapsalu veeuputuse, merereostusest tekkinud ökokatastroofi Läänemaal.
Sellepärast on riigil vaja mõelda, kuidas oma kodanikke aktiivselt kaasata nii julgeoleku kui ka turvatunde suurendamisse. Alustasin sellesuunaliste reformidega juba kaitseväe juhatajana, kaasates kaitseliidu tegemistesse kõiki neid inimesi, kes on sotsiaalselt aktiivsed ja valmis vabatahtlikult panustama mitmesuguste kriiside lahendamisse.
Julgeolekut ei saa osta
Julgeolek on jagamatu ja ei kannata vaakumit. Kogu NATO liikmesriikide territoorium peab olema ühtlaselt tagatud julgeolekualase võimekusega. Kõik NATO liikmesriigid peavad tagama adekvaatse enesekaitsevõimekuse NATO ühisoperatsioonide suutlikkuse kõrval.
Meil ei ole julgeolekut võimalik osta raha eest. See tuleb meil endil tagada- liikmelisusega NATO-s, mis nõuab meilt enesekaitsevõimekust ja osalust ühisoperatsioonides ehk panustamist NATO ühise julgeolekuruumi tagamisse.
Olukorras, kus riigi kiire areng on tekitanud elanikkonna kiire kihistamise ja võimust (riigist) võõrandumise, on kriitilise tähtsusega kodanikuühiskonna kiire tugevnemine. Ülalpool mainitud meetmed oleks selles situatsioonis väga suureks toeks. Niisamuti, kui on toeks ka praegune riigikaitsesüsteem, mis ühelt poolt integreerib ühiskonda nii Eesti kui vene keelt kõneleva noore põlvkonna. Just see põlvkond peab meie riigi ehituslikud saavutused edasi viima. Ja seda üha teravnevas vastasseisus religioonide, trendide ja ressursside jaotuse probleemvaldkondades.
Mida rohkem noori inimesi tunnetab oma vastutust riigi tegemiste ees ja probleemide lahendamises, seda suuremad on meie ressursid tulevikus julgeolekuriskidega toimetulekuks. Paraku leidub globaliseeruvas maailmas noorele inimesele must tuhat teist väljundit oma energia kasutamiseks, mis on kohustustest selgelt ahvatlevamad. Sõjaväeteenistus on kahtlemata üks kodanikukasvatuse arvestatavaid instrumente. Peale kõige muu tagab sõjaväeteenistus ka riigikaitse tahte, ilma milleta pole üldse võimalik midagi kaitsta.
Ligi kõigutab riigikaitse aluseid
Ajakirjandus on viimasel ajal kajastanud kaitseväelaste kahetsusväärset käitumist Kevadtormi õppustel. Mõistan need lubamatud teod karmilt hukka. Kuid üksikute libastuste põhjal ei tohi teha totaalseid üldistusi — viimase poolteise aastakümne jooksul on Eesti kaitsevägi läbi teinud erakordselt pika arengutee. Me oleme NATO täisliige, mis tähendab iseenesest väga rangeid kriteeriume. Kui me eksime, siis me tunnistame seda, parandame vead ja läheme edasi.
Samas on kaitseminister, kes on asunud hoogsalt ellu viima palgaarmee ideed, seostanud noorte halva eeskuju just kaitseväeteenistusega. Jürgen Ligi halvustab omaenda kaitseväge, kõrvutades ja võrdsustades seda Vene sõjaväega! Ühtlasi unustades ära asjaolu, et ka tema ise vastutab oma haldusala eest. Palgaarmee loomise huvides ei pea ometi ründama ainiti kaitseväge. Kaitsevägi töötab praegu Eesti Vabariigis toimiva põhiseaduse raamistikus. Minister aga üritab omaenda soositud ohvitseride tahtmatuid või tahtlikke tegematajätmisi kasutada ettekäändena ajateenistuse kaotamiseks, millega ta kõigutab Eesti riigikaitse aluseid. Selline hoiak kahjustab otseselt Eesti rahvuslikke huve. Üleolev hoiak kaitseväe seniste aluste suhtes kahandab kaitseväelaste kindlusetunnet ja murendab tervikuna Eesti kaitsetahet.
Riigi kodanike vabatahtlik ja aktiivne osalus julgeoleku tagamises on riigi püsimajäämise alus. Kõlab kulunult, kui ei soovi kuulata, kuid kahjuks pole veenvamaid argumente ka nüüdsel postmodernesel ajastul kusagilt võtta, et seda vanaisade postulaati ümber lükata. Muidugi leiab meie ajateenistuses vigu, seda tulebki pidevalt arendada, kuid me ei tohi alahinnata selle kokkuleppe tähendust rahvusterviku selgroona. Jah, ajateenistus toetab kodanike ja riigi omavahelist aktiivset ja positiivset dialoogi ning takistab võimu võõrandumist rahvast. Eesti-sugusel väikeriigil pole otstarbekas ja ilmselt ka võimalik jätta rahvas õiguseta osaleda oma julgeoleku tagamisel sõjaväeteenistuses.
On aeg astuda vastu aatevastasele lipukirjale „Kõik müügiks”. Vabadus ei ole ega muutu mitte kunagi teenuseks, mida saab raha eest osta.
