Tarieli Lipartia: Mis meil venelastega nihu läks?
Ma ei tea Jelena tausta, kuid tean, kust ise tulen ja kes olen. Enamiku elust olen elanud Võrus. Keskhariduse sain kohalikus venekeelses koolis. Nii juhtub, kui oled sündinud nõukaajal eestlase ja grusiini perre – jah, paneme poisi vene kooli, siis oskab vähemalt isaga rääkida. Olen tänulik vanematele, et sain kasvada väikeses Lõuna-Eesti linnas, samas saades haridust vene keeles ja rääkides kodus nii eesti kui vene keeles. Nii sain võimaluse näha sügavale nii venelase kui eestlase hinge. See on luksus, mida kahjuks pole antud enamikule kohalikele venelastele ega ka eestlastele. Nemad näevad asja vaid ühest küljest, isegi kui siiralt üritavad saada aru teise rahvuse muredest ja rõõmudest. Minul on aga eluaegne viisa mõlema rahvuse südametesse ja mõtetesse.
Siiski näib, et minust on läinud mööda mingi arusaamade areng Eesti venelaste seas. Lugedes Venemaal elavate progressiivsete noorte populaarseid blogisid, mõistan rohkem nende muresid kui kohalike venelaste probleeme. Kuidas muidu seletada, et ma tõesti ei saa aru vihast, millest kirjutab oma artiklis Jelena ning mis muutis tema elu niivõrd kohutavaks, et ta pidi lahkuma oma kodumaalt. Tsiteerin: “Ja ikkagi tahan ma siiamaani Eesti riigilt küsida: kuhu ja miks taheti mind kogu aeg integreerida, sealjuures nii visalt, et tehti mu elu väljakannatamatuks?”
Mis integratsioonist ta räägib? Minu meelest on probleem see, et riik polegi mingit hästi läbimõeldud integratsioonipoliitikat teinud. Integratsiooni Püha Graal ja samas suurim koll, millega hirmutab riik ja millele usinalt võitlevad vastu kohalikud muukeelsed, on eesti keel. Keel, mille väljasuremise mainimine tekitab eestlastes ägedaima allergiareaktsiooni. Samas, ma ei tea ühtegi teist riiki maailmas, kus saab kohalikku keelt oskamata ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks. Miks on nii, et välismaalt Eestisse kolinud inimesed õpivad selle raske keele ära poole aastaga ja kohalik venelane, kes on elanud siin 40 aastat, ei suuda minust aru saada, kui üritan temaga suhelda eesti keeles?
Muide, oma rahvuslikus kogukonnas elades on võimalik igas riigis ilusasti ära elada, rääkimata sõnagi kohalikku keelt. Kõige tuntumas “rahvuste sulatuskatlas” Ühendriikides on näiteks väga suured kogukonnad välismaalasi. Kuid ma ei usu, et ükski Manhattani Chinatownis elav hiinlane või Brighton Beachi venelane üritaks oma emakeeles ajada asju New Yorgi linnavalitsuses või oleks solvunud selle peale, et vaid emakeelt rääkides on raske leida mingit tööd väljaspool oma kogukonna piire.
Pool aastat tagasi kolisin elama Põhja-Tallinna. Minu kogemuste järgi on meie pealinnas võimalik vene keeles kõiki asju ajada. Rääkimata poodidest ja teenindusettevõtetest, kus praktiliselt kõik teenindajad räägivad vene keelt, on vene keel aktsepteeritav ka riigi ja linna institutsioonides. Küll aga sain viimase kuue kuu jooksul teada, et eesti keelt ei räägita minu kodu lähedal väikeses toidupoes, juuksurisalongis ega kingaparanduses.
Oma rahvusliku kogukonna piiridest välja piilumine pole kusjuures probleemiks vaid nendele venelastele, keda eespool mainitud artikli autor nimetab põhimassiks. Paljudel nendest muukeelsetest inimestest, kes on võtnud Eesti riigi ja keele omaks, on samuti raske leida teed sinna, kus on eestlase süda. Kuulsa vene laulja Zemfira Tallinna kontserdil võis kuulda publiku seas tihti eesti keelt, aga ma ei kuule praktiliselt kunagi vene keelt, kui käin eestikeelsetel kontsertidel või etendustel. Minu pähe ei mahu muust rahvusest inimese täielik huvi puudumine kohaliku kultuuri ja ajaloo vastu. See, miks Tõnis Mäe “Koit” on eestlasele tähtis ja miks üks poliitteemaline etendus suudab koguda Saku suurhalli seitse tuhat inimest – see on tõeline riigikeele eksam. Eksam tõestamaks, et sa räägid eestlasega kui mitte sama, siis ühist keelt. Sellest tekibki kodu ja kodumaa tunne ning sul on mugav siin elada.
Keegi ei pea kedagi kuhugi integreerima. See peab olema sisemine soov ja see lõhub rahvuslikke barjääre tõhusamalt, kui suudab ükstapuha millise integreerimispoliitika läbiviija.
Ma ei tea, mis juhtus, aga mingil hetkel läks midagi nihu. On see Eesti valitsuse käegalöömine (just pigem käegalöömine vene kogukonna suhtes, mitte ülepingutav integreerimine) või vastupidi, Vene Föderatsiooni pehme mõju kiire kasv, aga tundub, et viimase 15 aastaga pole “vene teema” läinud paremaks, vaid pigem halvemaks. Jah, on kasvanud peale uus põlvkond venelasi, kes räägivad vabalt eesti keeles ja armastavad oma kodumaad, kuid samas on suurel osal venekeelsest elanikkonnast kujunenud välja trots nii Eesti riigi kui ka eestlaste vastu.
Võib-olla olen naiivne, kuid loodan, et Eestis elavad venelased ise näitavad tulevikus üles rohkem initsiatiivi. Lahendus on teie käes, mu kallid vene keelt kõnelevad kaasmaalased. Tulge eesti teatrisse, külastage eesti kunstnike näitusi, viige oma lapsed Eesti Rahva Muuseumi. See tõepoolest ei kahanda teie rahvuslikku identiteeti karvavõrdki. Öelge eestlasest naabrile “Kuidas läheb?” ja eestlasest kojamehele “Jõudu tööle!”. Vaadake väljapoole rahvusprobleeme. Muidu olete te nagu rohelised, kellele viirastub kõikjal keskkonna kahjustamine. Kõik ei pöörle vaid ümber keele või rahvuse. Meil on tunduvalt rohkem probleeme, mida koos lahendada. Soovitan mõelda selgelt ja oma peaga, üritades vältida ükskõik millise riigi või rahvuse huvides töötava meedia mõju.
Mõelge, miks on nii, et pronkssõduri juures käis 90ndatel, kui Venemaa üritas luua demokraatlikku riiki, heal juhul mõnikümmend veterani. Ja kuidas on juhtunud, et viimase kümne aastaga on see arv plahvatuslikult kasvanud ja nüüd on igal aastal kohal ka Venemaa suursaadik? Seda ajal, mil Venemaal on demokraatia saanud tugeva hoobi ja riigi suurimad liitlased on Iraan, Põhja-Korea, Venezuela.
Saan aru, et olukord võib teie jaoks olla raske. Elate kasuema juures, kes üldjoontes kohtleb teid oma lastega võrdselt, kuigi ei armasta ehk nii palavalt. Samas teie bioloogiline ema süüdistab järjepidevalt kasuema teie väärkohtlemises. Ühest küljest armastate neid mõlemaid, kuid samas ei tunne päris koduselt enam kummagi juures. Sellises olukorras üritage jõuda selgusele, mis päriselt toimub. Mõelge, millal viimati teiega käituti päriselt diskrimineerivalt ainult sellepärast, et olete venelane? Kas tõesti on nii, et valdate vajalikul tasemel eesti keelt, teil on vastav haridus ja kogemused, kuid töö anti hoopis viletsama kvalifikatsiooniga eestlasele? Või et teie laps ei saa kõrgkooli sisse ainult sellepärast, et tal on slaavipärane nimi? Äkki pole te saanud eestlasega samaväärset ravi haiglas?
Kui kõik need väljapakutud ideed on täiesti vastumeelsed, siis tõepoolest elame me eri maailmades ja mul on väga kahju, et nii on läinud. Aga ehk annab asja veel päästa?
Tarieli Lipartia on disainiettevõtte Be Lucky juht.
