Tanel Kerikmäe: Tartu ja TTÜ õigusõpe täiendavad üksteist, mitte ei dubleeri
Eesti lähiminevikku vaadeldes on arusaadav, et riigi ehitamise algaastail oli vaja kiiresti juriste, kes suudaksid orienteeruda eelkõige Eesti enda seadusandluses. Tänapäeval peab jätkusuutlik juuraõppekava olema paindlikum ja arvestama mitte pelgalt riigi huvide ja tema arusaamadega inimesest õigusühiskonnas. Sellelt pinnalt on Tartu Ülikooli õppeprorektor Martin Halliku väited tekitanud minus ja mu kolleegides kahtlemata hämmastust. Väärika ülikooli esindajana võiks ta ju teada ja tunda oma alma materi strateegilise partneri tausta ning arenguid õigusteaduses laiemalt.
Akadeemilises maailmas on tavaks oma väiteid põhjendada. Oleme esitanud päringu - millel põhineb lugupeetud õppeprorektori absoluutsena kõlav väide, et Tartu ülikoolis pakutav õigusharidus ja teaduse tase on kvaliteetsem mujal pakutavast? Teaduse taseme uurimiseks saab iga huviline teha lõppjäreldused alles pärast Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehekülje külastamist. Tasub vaadelda sealset infot nii rahvusvaheliste publikatsioonide, projektide (mahu) kui ka osaluse kohta rahvusvahelistes võrgustikes. Kahtlemata annab õppekava kvaliteedist aimu ka tema lõpetanute edukus tööturul ja tänapäeval eriti rahvusvahelisel tööturul.
Halliku välja toodud “laiahaardelisus” on arusaamatu ja määratlematu termin. Standardõppekava, mis püüab kõike õpetada, on ilmselgelt möödanik. Igal õppe- ja teaduskeskusel on oma eelis ja TTÜl on selleks Euroopa komisjoni rahastatav ELi õiguse tippkeskus, regioonis ainulaadne tehnoloogiaõiguse õppetool ning inimõiguste keskus.
Universaaljuristi aeg on möödas nii nagu ka omaaegse kõiketeadva külaarsti ajastu. Juristi elukutse kapseldumine olukorras, kus vajame pigem mitmekülgsete oskustega spetsialiste, on väär. Jurist peab muidugi hästi tundma õiguse põhitõdesid, kuid olema kursis ka külgnevate erialadega, olenevalt oma profiilist.
Üldjurist ja laiapõhjalised teadmised
„Üldjuristi“ või „laiapõhjaliste teadmistega“ haridusega ei ole tänapäeva konkurentsis suurt midagi ette võtta ja seda eriti olukorras, kus sellist haridust vajavat ametkonda soovitakse vähendada. Sestap tegeleme oma õiguse instituudis kõige muuga kui Tartu vaimu dubleerimisega. Pidevad väljakutsed on kasvatanud meie põhikoosseisu juba kolmekordseks, et tagada kvaliteetne õpe ja olla võimelised andma rahvusvahelisi ekspertiise.
Hallik kasutab õigusõppe mujal arendamise kohta korduvalt fraasi “iga hinna eest”, mis jätab mulje, nagu tegeleks TÜ ellujäämisdiskursusega, mis ei saa ju kuidagi alma materi eesmärk olla. Kui aga riigi rahakotist rääkida, siis tuleb märkida, et riik ei ole rahastanud ühtegi TTÜ õiguse õppekava kohta, mistõttu “vaenlase kuju” otsimine meie juurest pole õigustatud. Veel enamgi - tublimad tudengid saavad instituudilt endalt stipendiumi, mis tuleb tagasi üliõpilaste õppemaksust. Teadusrahastuse osakaal peab kasvama ja moodustab peaaegu veerandi instituudi eelarvest.
Kas “karu nahka jagades” püütakse heita pilk tulevikku, eeldusel, et hiljuti riigikogus teise lugemise läbinud reformikava ja sellega kehtestatavad tulemuslepingud ülikoolidega ka päriselt realiseeruvad? Eeldan, et nn tulemuslepinguid hakkavad sõlmima ju riik ja õppeasutus omavahel ning seda konkreetsete kriteeriumite alusel. Igaüks peab siis oma väärtused lauale asetama ja olema leidlik välisrahastuse leidmisel.
Kindlasti ei tegele TTÜ dubleerimisega, kuid terve konkurents on ikkagi motivaatoriks. Arvan, et TÜ õigusteaduskond on piisavalt julge nii koostööks kui konkurentsiks mitte ainult meie, vaid ka teiste keskustega siin regioonis ja mujal.
Võõrkeelne õpe
Kaasaegsel õiguse õppekaval saab õppida ka vähemalt ühes maailma juhtivas teaduskeeles ja lõpetajate karjäär on ka sageli rahvusvaheline. Oleme juba praegu kahe jalaga “maailmas”, kuhu Tartu Ülikooli esindaja meid suunata püüab ja usun, et ka Tartu ülikooli õigusteaduskond saab tuua oma noorema generatsiooni hulgast suurepäraseid näiteid rahvusvahelistumisest. Vastandamine võiks pigem asenduda analüütilise võrdlemisega, et Eesti kõrghariduse ja ka õigushariduse saavutusi üheskoos “maailma vallutamisel” ära kasutada. Oleme igati nõus oma kogemusi jagama ja koostööd tegema. Selle eelduseks aga on viisakas suhtumine ja üksteisest lugupidamine.
Halliku välja käidud “dubleerimine” on ka minu arvates mittevajalik. TTÜ õiguse instituudi õpe põhineb küll laial valdkondlikul teadmusel, kuid eelisarendatud on näiteks Euroopa õigus ja tehnoloogiaõigus ning mitmed ained, mida mujal õppida ei saa. Tartu Ülikool on end hiljuti tituleerinud juhtivaks tehnikaülikooliks ja sellisel juhul oleks ju loogiline, et ülikoolis arendataks ka tehnoloogiaõigust... TTÜs on aga sellesuunaline rahvusvaheline õppekava juba olemas, lisaks loodame oma sidemetele Stanfordis ja Stockholmis, et kujuneda juhtivaks keskuseks selles valdkonnas.
Halliku väited pole iseenesest väärad. Väidan, et nad on esitatud teatud pjedestaalilt ja mitte ümarlaua tagant tõustes. Nii saab põhimõtteliselt olla nõus Halliku mõttega, et mingi perioodi jooksul välismaal õppimine tuleb kodusele akadeemilisele atmosfäärile vaid kasuks. Aga vaadakem jälle peeglisse ehk ETISe koduleheküljele. Tundub, et TTÜl on teatud eelis: doktorikraadiga õppejõud Uppsalast, Bremenist ja Firenzest ning magistrikraadiga õppejõud Helsinkist ja Stockholmist. See on piisav näitamaks, et meie õppejõud on juba rahvusvahelise kogemusega.
Tallinn pealinnana annab paratamatult eeliseid, mistõttu on siin kergem rahvusvahelisi sidemeid hoida. Meie põhiõppejõud on väärtustatud eksperdid nii Euroopa Liidus kui ka kolmandas maailmas läbi erinevate projektide. Õpetanud oleme peale Eesti veel näiteks Šveitsis, Palestiinas, Lätis, Kesk-Aasias, Gruusias ja mujal. Eelneva kokkuvõtteks võib öelda, et Tartu õigusteaduskond on orienteerunud rahvusülikoolina “tootmaks” juriste eelkõige Eesti riigiaparaadile, rahvusvaheline õpe on eelisarendatud Tallinnas.
Tartu vaimu ümberkujundamine
Kapseldumise ja vastandumise mõttetusest rääkis hiljuti nii TTÜ õiguse instituuti kui ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonda väisanud European University Institute esindaja doktor Andreas Frijdal. Samuti on sellest ammu aru saanud nii Euroopa kui ka maailma õigusteaduskondade ühenduste liidrid.
TTÜ õiguse instituut juba on „maailmas“ ega dubleeri Tartus antavat haridust. Tunnustades igati Tartu õigusteaduskonna, mille vilistlane ma ka ise olen, olulist rolli Eesti ühiskonnas, ei saa siiski eelarvamuslikult välistada teiste õigusõppe keskuste vajalikkust ja kvaliteeti. Loodus ei salli tühja kohta ja selle, mis jääb saavutamata TTÜ õigusõppel, teeb ära Tartu “koolkond”. Aga ka vastupidi.
Saksa jurist on olnud meie õigusõppe kvaliteedi mõõdupuu. Selle kõrval aga eksisteerib märksa avatuma suhtumisega juristide mentaliteet. Sakslased tunnistavad ka ise, et oma kvalifikatsioonis, surutuna oma raamidesse ja teadmata-tundmata Euroopa õiguse arenguid, millest siseriiklik õigus järjest enam lähtub, tekib juristil probleeme. Usun, et Tartu vaimu ümberkujundamine pole vajalik ega otstarbekas – ka Õigusinstituudi liitmine Tartu õigusteaduskonnaga ei andnud soovitud tulemusi.
Toetan koostööd ja üksteise täiendamist, mille aluseks pean oma Tartu kolleegiga peetud koostöökõnelusi. Üle teaduskondade peetud kõned ei loo ühistunnet ja soovitud partnerlust. Paremust näitavad tulemused ja Eesti riik peaks olema uhke, et meil on sadu välismaal ja rahvusvahelistes institutsioonides töötavaid edukaid juriste ja järjest enam Euroopaliku mõtlemisega spetsialiste Eestis. Nõustun Hallikuga, et maailma enda sisse suruda ei saa, seda ei saa ka Tartu ülikool.
(Autor on Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudi direktor.)
