Tee ääres võiks olla tihedalt puid ja põõsaid, et jalgrattasõit ei oleks kihutamine läbi asfaltise linna, vaid mõnus sõit läbi roheluse tööle või poodi. Saatjaks linnulaul ja rattakummide vihin.

Jalgrattureid on mitut sorti. On neid, kes sõidavad kaherattaliste ratastega ja neid, kes alles õpivad sõitma neljarattalistega, millel abirattad all. Neid, kes soovivad kiiresti punktist A punkti B jõuda ja neid, kes naudiksid loodust, leebet tuuleiili näol ja ilusat loodust. Selleks, et ühed teisi ei häiriks, peaksid rattateed olema kuuerajalised.

Üks rada professionaalsetele kihutajatale (rattaga saab sõita 50 km tunnis ja kiiremini), teine rada unistajatele, kes tahavad sõidust lihtsalt mõnu tunda (sõidavad 10 km tunnis). Kolmas rada peaks olema jalakäijatele. Las lapsevankriga emadele olla ka võimalus, las nad jalutavad sama rohelusse uppuva rattatee ääres. Sinna kolme raja peale mahuvad kindlasti ära veel rulluisutajad ja mopeediga sõitjad.

Kuna kõik toredad ja kasulikud asjad maksavad palju raha, siis võiksid rattateed olla tasulised. Oletame et sellisel teel sõitmine maksaks 300 krooni kuus. Kui rattasõitjaid oleks Tallinnas 10 000, siis koguneks aastaga 40 miljonit krooni ning 10 aastaga juba 400 miljonit krooni.

Selle raha eest saaks kvaliteetsed jalgrattateid ehitada mitusada kilomeetrit. Autosõitjaid ei diskrimineeritaks, jalgratturid maksaksid oma lõbu ise kinni. Võrdluseks, Haabersti mitmetasandiline ristmik maksaks kaks miljardit krooni.

Linna abi oleks loomulikult teretulnud. Kooliõpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele võiks jalgrattakiirteede kasutamine olla tasuta. Jalgrattaparklaid võiks ehitada eelkõige koolide juurde. Kui mõlemad pooled, nii linn kui rattasõitjad, panustaksid võrdselt, siis saaks rattakiirteede ehitamisele kulutada kümne aastaga isegi miljard krooni.

Õismäelt Harku järve äärest kesklinna Vabaduse väljakule on kaheksa kilomeetrit, Lasnamäelt Laagna tee lõpust seitse kilomeetrit ja Mustamäelt Tallinna Tehnikaülikooli juurest samuti seitse. Kui jalgratturid saaksid sõita 60 km tunnis ning ei peaks iga kümne meetri järel ristmiku või sebra taga pidurdama, siis jõuaksid nad äärelinnast kesklinna kümne minutiga.

Võrdluseks. Ekspressbuss number 11 jõuab näiteks Akadeemia teelt kesklinna kahekümne minutiga.

Tallinna linn on jalgrattaliikluse korraldamisel saamatu. Ilmselt ei ole põhjuseks mitte Keskerakonna prioriteedid või tahtmatus linnaelanike elu paremaks muuta, vaid bürokraatia ja mõttelaiskus. Kui linn ei saa jalgrattateede ehitamisega hakkama, siis tuleb need luua erainitsiatiivil.

Ühe kuu autoliising on kallim kui jalgratta ostmine. Jõusaalipilet uhkemates Tallinna spordiklubides maksab tuhat krooni kuus. Ma usun, et oleks palju neid, kes maksaksid 300 krooni kuus selle eest, et end vormis hoida ja samal ajal mugavalt ja kiirelt tööle, poodi, kinosaali või kontserdile jõuda. Koos hea tuju, sõbra või sõbranna ja rattaga.