Mäletan, et naersin. Peale vaheklippide tundus ülejäänud Eesti Laul ausalt öeldes kohutav. Ma ei suutnud mõista, kas tegemist oli võistluspingega või ei suutnud saatejuhid oma mõttemustreid esitajatega haakuma panna. Ent jäi mulje, nagu oleksid dändid sattunud kolhoosipeole või püstijalakoomikud kutsunud lavale onu Heino.
Aga vaheklipid panid köögi nurga tagant ekraani poole piiluma. Levinud käsitluse järgi suudavad juudianekdootides parimaid stereotüüpe pilada just juudid ise. Eesti Laulu vahepalade põhjal võib öelda, et meilgi on talente, kes hakkavad sedasama kunsti ka eestlaste peal näitama. Laste kaudu, kes rääkisid jutte surmast finessideta seksuaalse ahistamiseni, vaatas vastu kui mitte tegelik elu, siis see mütoloogiline eestlane, keda meedia iga päev toodab. Kõige krooniks muidugi integratsiooni käsitlev klipp, mis võttis väga hästi kokku praeguse „julgeolekudebati” põhisisu nn Kremli propagandast kuni selleni, et „te ei taha ju Venemaale, sest Eestis on nii palju parem”. Enese üle naermine teeb tugevamaks. Suur aplaus lapsnäitlejatele, kes võib-olla mitte kõige eakohasemaid stseene külma kõhuga esitasid!
