Muidu oleks meid ehk assimileeritud, nagu on juhtunud meie paljude hõimurahvastega. Või kaasa läinud võõrvõimude ideoloogiaga fetišeerinud selle atribuutikat, kummardanud ebajumalaid. Eesti riikluse kujunemine, oma riigi eelne aeg ehk ärkamisaeg, on samuti otseselt seotud kirikuga, õpetajate Jakob Hurda ja Villem Reimani ning paljude teiste tööga, rääkimata oma riigi ajast.
Meie põhiseaduse järgi on riik ja kirik lahutatud. Eesti on vist üldse üks sekulaarsemaid riike siinpool Prantsusmaad. Oleme ehk luterliku järjekindlusega omaks võtnud Martin Lutheri enda nn Kahe Kuningriigi( Zwei Reiche Lehre), Jumala ja valitsuse lahususe doktriini. Kuid riik ja kirik ei ela üksteisest lahus, kiriku liikmed on osa meie riigist. Kirik on kasvanud ja kannatanud koos oma maaga.
Põhiseaduse järgne lahutatus on aga tegelikult kiriku õnn, seda peamiselt kahes punktis — vabaduses ja võimaluses.
Lahutatus riigist on kiriku suur vabadus. Vabadus mitte kooskõlastada oma otsuseid, vabadus mitte olla mõne võimumehe hääletoru või riigi käepikendus, nähtus, mis paraku pole mõnes riigis tänapäevalgi võõras. Vabadus astuda välja ebaeetilise riigi diktaadi vastu, nagu näiteks õpetaja Harald Tammur, kes võitles kahe diktaatorliku okupatsioonivõimu vastu, natsistliku ja kommunistliku paganluse vastu ja istus mõlema ajal ka vangis. Ta ei võitnud kohe, vaid aastakümnete pärast. Aga ta võitis.
Siit jõuan ma riigi ja kiriku lahususe teise poole juurde. See on võimalus. Kui inimesed või riik kipub unustama eetika, muutuma ebaeetiliseks, siis saab just kirik toetuda oma vabadusele, ulatada abikäsi ja tuletada meelde lihtsaid põhitõdesid. Kas või seda, et ei tohi varastada ja valetada.
Mina kaldun arvama, et kirik võiks julgemalt ja rohkemgi oma moraalse kaaluga seisukohti avaldada. Mõni võib siin ütelda, et see oleks kiriku sekkumine riigi asjadesse, ent neile ma ütlen, aga kus on teie eetiline hääl? Siin seisame dilemma ees. Riigi ja kiriku lahususe printsiip on viinud selleni, et näiteks J.O.K.K ehk juriidilise korrektsuse kuritarvitamise puhul puudub ühiskonnal eetiline mõõdupuu, millega hinnata tegusid, mis tõsi küll formaaljuriidiliselt vormistatud, kuid pole eetilised. Riigiga sidumata kiriku sõnal on siin suurem kaal ja usaldusväärsus. Psühholoogina tean, et sõna puudutab südant ja kujundab inimest kõige võimsamalt. Kiriku tööriist ongi sõna. Aga sõna on tööriist siis, kui teda kasutatakse. Tööriist, mis ripub aidas, on lihtsalt ese.
Eesti riik on tervik, ka tema julgeolek on tervik. Meil on tubli politsei, piirivalve ja kaitsevägi. Kuid ülimalt tähtis on ka eetiline ja moraalne julgeolek. Kahjuks näeme liiga palju hoolimatust, uhkeldamist ja eneseupitamist. Näeme puudusi eetilistes normides, kus õnne samastatakse rahaga ja kangelasteks saavad “elu peremehed”. Neile eetilised normid ei loe, selle asemel näeme ülbust ja praalimist.
Siin ongi kirikul suur tööpõld, võimalus vaba rahvakirikuna ja kohustus oma tõekspidamistest lähtuvalt, toetada riiki moraalse julgeoleku tagamisel. See töö ei ole kerge, pigem raske ja vaevarikas, aga väga vajalik.
Vaba rahvakirik tunnetab rohkem tänapäeva ühiskonna vajadusi. Need ei jäta puudutamata koguduse liikmete rolli tõttu kirikus ja ühiskonnas, mis mõlemad on oma olemuselt vabad.
Lõpetuseks. On eriti tähendusrikas, et tänane pidulik aktus toimub taastatud Tartu Jaani kirikus, kus on Euroopa kultuuripärandile nii olulised terrakotaskulptuurid. Siinsamas kõrval on Hugo Treffneri Gümnaasium, muidugi mitte see vana Treffneri koolimaja, kus toimus esimene kirikukongress, vaid tema nime kandev kool. Siin saavad kokku kiriku pikad traditsioonid, meie euroopalik identiteet, valgustustöö ja jumalasõna.
Soovin kõigile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmetele palju õnne ja kindlat meelt.
Tänan teid!
Kõne on peetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 90. aastapäeval Tartu Jaani kirikus 2. juunil 2007 (toim)
