Sven Mikser: Seisakuaasta 2013
Üha enam tundub, et valitsusel puudub terviklik arenguvisioon Eesti riigi ja ühiskonna jaoks. Erinevates poliitikavaldkondades toimuv areng sõltub seega peamiselt sellest, kui initsiatiivikas või initsiatiivitu on igal konkreetsel ministritoolil istuv poliitik. Kuna ka poliitikate koordineerimine ministeeriumide vahel näib toimivat juhuslikkuse printsiibil, siis takerduvad mitmed algatused koalitsiooni sisemistesse vastuoludesse.
Suuremad valitsuse seadusealgatused jõudsid riigikogusse halvasti ettevalmistatute ja vastuoludest kubisevatena. Esimesel poolaastal pälvis palju tähelepanu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, millest menetluse käigus visati välja rahastamist puudutav osa.
Lõpuks võeti ta vastu nii, et ei algatajad ega parlamendi kultuurikomisjon osanud täpselt öelda, millise tulemusega on koolilõpetajal võimalik riigieksamit läbida. Sama auklik ja vastuokslik oli "tasuta kõrghariduse" juurde lubatud õppetoetuste süsteem, mille loomisel valitsuse poolt tehtud vigu parandab parlament siiani.
Valitsuse isetarkus
Aasta teise poole seadusepraak langes suures osas rahandusministri kapsaaeda. Firmaautode maksustamise plaani läbikukkumisest on palju räägitud, samuti on viimastel päevadel rohkesti tähelepanu pälvinud presidendi poolt välja kuulutamata jäetud käibemaksuseaduse muudatus, mis pannuks ettevõtetele kohustuse deklareerida maksuametis üle tuhande euro küündivad arved.
Riigieelarve "baasseadusega," millega algselt loodeti samuti riigikogust kiirkorras läbi rullida, võeti siiski aeg maha. See lubab loota, et vähemalt suuremad "kalad" on võimalik sealt enne seaduse kinnitamist välja rookida.
Meenutan, et paljude teiste muudatuste hulgas soovis rahandusminister just selle seaduse sabas sokutada rahvusringhäälingu nõukogusse valitsuse esindajat. Tervikuna on rahandusministeeriumist viimasel ajal parlamenti jõudev seadusloome otsekui elav illustratsioon valitsuse mitte kedagi kaasava isetarkuse sündroomile.
Teemade tõstatamise aasta
Kaks teemat, mis said 2013. aastal küll otsustavalt lauale tõstetud, ent mis alles ootavad põhimõttelisi poliitilisi otsuseid ja lahendusi, seonduvad omastehoolduse problemaatika ja peretoetuste tulevikuga.
Parlamenti tõid raske- ja sügava puudega lähedasi hooldavate inimeste problemaatika sotsiaaldemokraadid, kelle algatusel arutati teemat olulise tähtsusega riikliku küsimusena juba möödunud aasta lõpul. Heaks märgiks ühiskonna teadlikkuse tõusust oli Postimehe aasta arvamusliidri tiitli omistamine omastehoolduse problemaatika tuntuimale eestkõnelejale Tiina Kangrole.
Väike, kuid oluline samm oli sotsiaaldemokraatide algatatud seadusemuudatus, millega riik võttis enda kanda sügava puudega laste vanemate õppelaenu tagasimaksmise kohustuse.
Lastetoetuste tõusu vajadus kerkis taas päevakorda eelarvearutelude käigus. Sedapuhku kujunesid need arutelud veelgi teravamaks kui varasematel aastatel, ja seda kahel põhjusel.
Esiteks möödub pere esimese ja teise lapse universaaltoetuse viimasest tõstmisest kümme aastat. Teiseks aga seetõttu, et valitsusliidu algatatud nn "vajaduspõhiste" lapsetoetuste reform kukkus sisuliselt läbi. Antud toetuse saajaid on jätkuvalt vaid umbes kümnendik neist peredest, kes valitsuse "ennustuse" põhjal pidanuks toetust saama.
Kas perede toetamine on investeering või kulu?
Lastetoetuste tõstmise üle peetava debati käigus sai avalikuks Eesti poliitika ilmselt olulisim ideoloogiline veelahe. Kui sotsiaaldemokraadid näevad perede ja laste toetamises investeeringut, mis peab suurendama ühiskonna tulevasi tulusid, siis paremerakonnad vaatavad seda lihtsalt ühe eelarve kulureana.
Seda ideoloogilist vastuolu aitab illustreerida fakt, et valitsusliidu otsus langetada alates 2015. aastast ühe protsendipunkti võrra üldist tulumaksumäära viib eelarve tulupoolelt umbes 75 miljonit eurot ehk summa, mis võimaldaks tõsta esimese ja teisele lapse toetuse 48 euroni. Tulumaksulangetus teeb aga riigi üldiste huvide arvelt kingituse just jõukamatele.
Ainsa positiivse arenguna võib esile tuua seda, et reformierakondlased näivad olevat loobunud varasemast retoorikast, mille kohaselt universaalseid lapsetoetusi ei ole vaja. Nad kinnitavad nüüd, et universaaltoetuste kaotamise plaani neil siiski ei ole.
Tühja jutu aasta
Lõppeva aasta suurimaks poliitiliseks "mulliks" oli valitsuserakondade tühikäigu-võidujooks tulumaksuvaba miinimumi tõstmise nimel. Esmalt vaieldi kirglikult idee autorluse üle, seejärel asuti üksteist üle pakkuma maksuvaba tulumäära suuruse osas. Kui aga sotsiaaldemokraadid esitasid realistliku ja võimuparteide praalimisest tunduvalt mõõdukama kava, kuidas maksuvaba tulumäära järk-järgult tõsta, sai piinlikul moel selgeks, et valitsusel puudub tegelik valmisolek kergendada madalapalgaliste maksukoormat.
Lausa tragikoomilisena mõjus rahandusministri suu läbi opositsiooni hurjutamine väitega, et maksuvaba määra tõstmine, millele ta vastu on, on siiski tema ja mitte kellegi teise idee.
Veidi ootuspärasem oli jätkuv sooja õhu puhumine haldusreformi ja tõmbekeskuste teemal. Kohalike valimiste aegu aset leidnud valdade liitumised Viljandi-, Ida-Viru- ja Läänemaal ei varja tõsiasja, et sisuline haldusreform, rääkimata terviklikust riigireformist, selle valitsuse ajal teoks ei saa.
Üheks selle aasta märksõna oli ka Rahvakogu algatuste ja poliitilise süsteemi reformi tasalülitamine parlamendi põhiseaduskomisjonis. Rahva rahulolematus ja selgelt väljendatud tahe poliitilise süsteemi suuremaks avatuseks näib päädivat erakonna- ja valimisseaduste üksikdetailide pisimuudatustega. Neist mõnigi on mõistlik, kuid kogusummas ei vasta tulemus kuidagi sellele, mida Rahvakogu ja avalikkus ootasid.
Põhiküsimused tagaplaanil
Teemaks, mille valitsuspoliitikud eelistavad jätkuvalt jätta akadeemiliste ringkondade pärusmaaks, on rahvastikuproblemaatika. Olukorras, kus sündide arv jääb vaatamata keskmise eluea kasvule tugevasti alla surmade arvule ja kus väljaränne ületab tunduvalt sisserännet, peaks mure negatiivsete demograafiliste trendide pärast olema üheks enim valitsuse otsuseid ja poliitikaid mõjutavaks teguriks. Kahjuks see nii ei ole.
Ometi ei saa rahvastiku- ja rändeküsimustega tegelemist lõputult edasi lükata. Hiljemalt järgmine valitsus peab suutma pakkuda selgeid lahendusi ühelt poolt regionaalse tööpuuduse, teisalt aga Eesti ettevõtluse arengut pärssivale kvalifitseeritud tööjõu puuduse probleemile. Ning arvestades murettekitavaid rändetrende, tuleb valitsusel anda argumenteeritud vastused ka küsimustele, mis seonduvad võõrsile siirdunud Eesti inimeste mitmikkodakondsuse ja ka tööjõu sisserände teemadega.
