Sven Mikser olukorrast riigis: Reformierakond tahab IRList lahti saada, aga SDE ja Keskerakond pole nõus oravaid aitama
Küllap midagi niisugust riigimeestelt ja –naistelt oodataksegi. Eesti näitel tundub aga, et kui miski üldse riigivalitsejate eksimatut kurssi korrigeerida suudab, siis on see just perioodiline arvamusküsitlus, olgu siis tegu kasvõi juhuslikult meediasse lekkinud ja pooliku gallupiga. Sest suutis ju poolik Emori reitingunumber saavutada selle, mida avalikkus valitsuse juhtparteilt Reformierakonnalt kevadest saadik oli oodanud ja suisa nõudnud. Ainult et sammu, mis kevadel olnuks mõistlik ja adekvaatne reaktsioon, võib nüüd, jõulude eel, võtta kokku sõnadega too little, too late.
Möödunud aasta detsembris, veel enne ACTA vastaseid meeleavaldusi ja enne õpetajate streigi algust, kirjeldasin Sotsiaaldemokraatliku erakonna volikogu istungil kujunenud poliitilist olukorda nii: peaminister on väsinud ja tüdinud, valitsuse stiil arrogantne ja ülbe. Ühtlasi ennustasin, et täbarast olukorrast viisakalt väljumiseks plaanib staažikas peaminister 2014. aastal Brüsselisse Euroopa Komisjoni voliniku kohale kolida. Toona kiirustasid reformierakondlased kinnitama, et on täis värskeid ideid ja empaatiavõimet ja et peaministril puuduvad igasugused karjääriambitsioonid väljaspool Eestit.
Täna möönavad isegi oravapartei asutajaliikmed, et erakond on ilmeksimatuse usus liiale läinud ja passitavad esimehe ülikonda või kostüümi noorema põlve poliitikute selga. Ainult et plekituid printse-printsesse jääb üha vähemaks ja isegi liidrivahetusest kipub tänasel päeval olukorra päästmiseks väheks jääma. Kriisi lahendamiseks on vaja palju suuremat remonti. Ja seda mitte üksnes valimisplakatitelt vastu vaatavate nägude osas, vaid ka tehtava poliitika sisus ja suunas.
Pärast meediasse imbunud pooliku arvamusuuringu ligikaudseid numbreid küsis mõnigi ajakirjanik minult Toompea koridoris: Noh, kas hakkate uut valitsust kokku panema? Kui opositsiooni toetus ületab valitsuspartnerite oma enam kui viieteistkümne protsendipunktiga, siis kõneleb see selgest ootusest poliitika muutuse järele. Ent samas on tõsiasi, et toolide jaotust riigikogus valimistevaheline gallup ei muuda.
Kui sotsiaaldemokraadid tulid mõne aja eest välja mõttega erakorralistest valimistest poliitilise punnseisu lahendamiseks, siis ohkas mõnigi kommentaator resigneerunult, et ega uued valimised midagi muuda. Mõni teravkeel kirjeldas uute valimiste tulemusel kujunevat parlamendikoosseisu toolide ümber tõstmisega uppuva Titanicu pardal.
Tõsi, kui peaministripartei reiting suve harjal Jaani kirikus peetud „kuninglike pulmade“ najal haripunkti tõusis, ei paistnud kusagilt, et rahvalt uue mandaadi küsimine võiks valitsuse koosseisu ja kurssi oluliselt muuta. Täna on teisiti. Erakondade toetusmaastikul toimuvate muutuste mastaapi ilmestab kasvõi see, et kui veel suvel oli Reformierakond suveräänne liider ja koalitsiooni „väikevend“ IRL parlamendierakondade pingereas pikalt viimane, siis täna on reformistid kolmandal kohal ja isamaalaste-respublikaanide haardeulatuses.
Ent samas on selge, et reformistide valmidus ennetähtaegsetele valimistele minna on äsjase mainelanguse tõttu madalam kui kunagi varem. Pigem võib nende nägudest välja lugeda kiusatust koalitsioonipartneritelt kabineti- ja autovõtmed ära korjata ja teha seda, mida tegi Siim Kallas Mart Laariga 2002. aasta hakul ja Andrus Ansip sotsiaaldemokraatidega 2009. aasta kevadel. Ent selle plaani juures on üks suur „aga“. Ei sotsid ega keskerakondlased ei ole tänases olukorras valmis oravatele päästerõngast ulatama.
Sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole täna eesmärgiks valitsus, kus kolm-neli sotsi istuvad pingi otsal ja püüavad Eesti poliitika parempoolset nägu natuke inimlikumaks tupsutada. Täna vajame valitsusliitu, mis paneks piiri erakondade kontrollimatutele valimiskuludele, avaks Eesti poliitika ja otsuste langetamise vabakonnale, võrdsustaks „vanade“ ja „uute“ erakondade võimalusi poliitilises debatis osalemiseks ja valimistel konkureerimiseks.
Me vajame valitsust, kes loobuks kõige jõukamaid soosivast tulumaksulangetusest, mis jätab meie ühisesse rahakotti veelgi vähem eurosid õpetajatele ja päästjatele palga maksmiseks. Vajame valitsust, kes vaesemaid peresid alandava laste toimetulekutoetuse kehtestamise asemel tunnistaks vajadust suurendada universaalseid lastetoetusi. Vajame valitsust, kes heastaks omavalitsustele kriisi harjal tehtud ülekohtu ja kes ei sirutaks kiirabitöötajatele ja residentidele palga maksmiseks kätt töötute taskusse, vaid leiaks selleks vajalikud vahendid mõistlikult tulurealt. Me vajame valitsust, mille ministreid kuulates ei peaks inimene endalt igal hetkel küsima, kas ta sedapuhku ka tõtt räägib.
Sellist poliitikat ajava valitsuse moodustamise on oma eesmärgiks seadnud sotsiaaldemokraadid. Kahtlemata on sellele olemas alternatiivid ja valik on valija oma. Meie oleme valmis oma visiooni selgitama ja kaitsma.
Tulles aga tagasi selle juurde, milline on või peaks olema arvamusuuringute mõju poliitikale, ei arva ma sugugi, et Andrus Ansip ja Jürgen Ligi peaksid või saaksid mõne gallupi tulemuste põhjal kasvada sotsiaaldemokraatideks. Aga nad peavad olema valmis möönma, et alternatiiv nende poolt viljeldavale poliitikale on olemas. Ja kui nende eksimatu poliitika on osutunud ekslikuks, siis peavad nad olema valmis ka mõneks ajaks varumeeste pingile istuma.
