Sven Mikser: Kuidas parlamendil paragrahv püksi tuli
Parlament võtaks seaduse vastu ja president kuulutaks selle välja, sest põhiseaduse mõttes on kõik justkui täiesti korras. Autoregistrikeskuse jaoks ei ole ju iseenesest kuigi keeruline hakata vastava lävendi ületanud eksaminandidele väljastama juhilube kirjaga "kehtetu". Või siis selliseid, mida saab küll kasutada isikut tõendava dokumendina, ent mis ei anna õigust sõidukirooli istuda.
See oleks liiga totter, et olla tõsi, eks ju? Jah, aga paraku juhtus just niisama totakas lugu vahetult enne Riigikogu suvevaheaega vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega, mis parlamendi poolt heaks kiidetud kujul ütleb, et riigieksam on sooritatud, kui saavutatakse üks protsent maksimaalsest tulemusest, ja sooritatud "rahuldavalt", kui tulemus on vähemalt kakskümmend portsenti.
Totrus on seda suurem, et seaduse läbisurujad - haridusminister ja valitsev koalitsioon - tõid menetlusega kiirustamisel üheks oluliseks argumendiks just vajaduse anda abiturientidele varasemast suurem selgus riigieksamite nõuete osas. Läks aga hoopis segasemaks.
Artikli alguses kirjeldatud hüpoteetilise kaasuse puhul võiks siiski väita, et totrus totruseks, tegemist on ikkagi seadusandja selgelt väljendatud tahtega. Kooliseaduse puhul teeb loo aga veelgi grotesksemaks see, et seadusse kirjutatud mõttetus ei väljendanud mitte kellegi tahet.
Riigieksami nõudeid sätestava paragrahvi sõnastust, nii, nagu see lõpuks välja kukkus, ei pakkunud välja ei eelnõu algataja, muudatusettepanekute esitajad ega juhtivkomisjon. See lihtsalt "juhtus" - umbes nii, nagu tital mõnikord kaka püksi tuleb. Aga kui seadusandjal hakkavad "juhtuma" seadusemuudatused, mida mitte keegi mitte kunagi ei ole ette pannud ega ette näinud, siis on tegu parlamentaarse demokraatia ohtliku perversiooniga, mis kardetavasti naeruvääristab veelgi meie niigi kehvavõitu mainega parlamenti.
Seadusi ei saa teha nii, et võtame kõik laekunud ettepanekud, lõikame ribadeks, raputame suures tünnis segi ja kleebime siis juhuslikus järjestuses kokku. Nii võib sündida suurepärane dadaistlik luule, aga kindlasti ei tohiks nimetada sellisel meetodil kokku pandud teksti "seadusandja tahteks".
Kümmekond aastat tagasi oli Riigikogus tavaks, et üksteist välistavad muudatusettepanekud hääletati saalis ükshaaval läbi, selgitamaks välja, milline neist omab saalis suurimat toetust. Seejärel pandi enim toetatud ettepanek uuesti hääletusele ning loeti poolt- ja vastuhääli.
Hiljem hakati üha enam minema kergema vastupanu teed. Saal hääletas, kui soovis, eelnõusse sisse ka üksteist välistavaid sätteid, siis võttis juhtivkomisjon vaheaja, pidas kiire koosoleku ja tegi ettepaneku lugemine katkestada, et jaburused oleks võimalik uuesti välja rookida. Nüüd oleme lõpuks jõudnud nii kaugele, et kaks vastuolulist muudatust trükitakse lüümikutele, pannakse kohakuti, vaadatakse vastu valgust, kehitatakse õlgu ja öeldakse, et kentsakas ta ju sai, aga mis see rahvas siis valis endale sellised esindajad!
Mõni on öelnud, et probleem on Riigikogu töö- ja kodukorras, mis taolisi totrusi võimaldab. Olen nõus, et mitte kõik muudatused, mis kodukorraseadusesse viimase tosina aasta jooksul on sisse viinud, ei ole seda seadust paremaks teinud. Ilmsiks on tulnud mõnigi lünk ja viga, mis tuleks korda teha. Aga praegusel juhul on seadusetähe süüdistamine silmakirjalik ja viga on hoopis valitsusliitlastest parlamendisaadikute tahtenõrkuses ja püüdlikus valmiduses lasta valitsusel valitud rahvaesindusele pähe istuda.
Selleks, et parlament valitsuse käsul iseendale püksi ja valijale varba peale ei laseks, tuleb võimulolijatel peeglisse vaadata ja mõista, et selge mõistus ja seadused peavad seisma kõrgemal kui mõne ministri poliitiline tahe üks dokument, nui neljaks, jaanipäevaks kõvade kaante vahele seada.
Üks Riigikogule seadusega pandud olulisemaid kohustusi on parlamentaarse kontrolli teostamine valitsuse tegevuse üle. On ütlematagi selge, et parlament, kes valitsusele meele järele olemiseks on valmis oma töö- ja kodukorrale sülitama, ei suuda seda kohustust täita. Kui Riigikogu päevast päeva kummitemplina käitub, siis ei veena ükski pressiavaldus avalikkust vastupidises.
