Sven Mikser: Kui on tahe, saab parteide rahastamise korda teha
Või totakate teleklippide näol eetrisse paiskavad. Osa sellest rahast tuleb maksumaksja taskust, osa „heasoovijatest“ annetajatelt. Osa kajastub valimiste järel ametlikes deklaratsioonides, osa valdava arvamuse kohaselt mitte.
Selle mõttetu raiskamise vastu oleksid justkui kõik. Ometi on õigus ka sellel analüütikul, kes hiljuti tabavalt märkis, et ehkki loosunglik plakatikampaania erakondadele oluliselt lisareitingut ei tooda, võiks selle tegemata jätmine erakonnale arvestatavat mainekahju tekitada – mine tea, äkki on nõrgad või vaesed, mine siis veel sellise poolt hääletama.
Nii jooksevadki erakonnad end hingetuks ja sügavale võlgadesse, et plakatite ja teleklippide „võidurelvastumises“ vee peale jääda.
Veelgi ohtlikum on jäämäe veealune osa. Teisisõnu need kulutused, mida tehakse varjatult. Vaadates suuremate erakondade varasemate valimiste kampaaniate mahtu, peab reklaamisektori hindu vähegi tundev inimene paratamatult järeldama, et vähemalt osa kampaaniast makstakse kinni moel, mis ametlikes dokumentides ei kajastu.
Isegi kui see varjatud raha ei peaks tulema Eestile halba soovivatest piiritagustest allikatest, on ometi selge, et varjatud sponsorid võivad eeldada (ja ilmselt ka saada) poliitilisi vastuteeneid. Sama ilmne on see, et varjatud toetajale tehtavat vastuteenet on avalikkusel, ajakirjandusel ja ka selleks seatud ametkondadel oluliselt keerulisem avastada.
Eesti erakondade rahastamise loogika kohaselt saavad erakonnad tulu põhiliselt kolmest allikast – riigieelarvest, eraisikute annetustest ja liikmemaksudest. Viimane tuluallikas on valimiskampaaniate mahtu arvestades selgelt sümboolne. Eelarvelise toetuse arvestamise metoodika soosib selgelt neid, kelle reiting oli valimispäeval kõrgeim. Suurema rahakotiga eraannetajatel on enamasti samuti mõistlik toetada suuri erakondi ja eelkõige võimulolijaid.
Vaatamata avalikkuse vastumeelsusele kallite klantskampaaniate suhtes võib varasematele valimistele tagasi vaadates täheldada arvestatavat korrelatsiooni kampaaniale kulutatud raha ja saavutatud tulemuse vahel. Suurteks eranditeks on siin Res Publica 2004. aasta eurovalimiste kampaania, mis tootis tühja, ja Indrek Tarandi formaalselt odav ja märkimisväärselt edukas kampaania viis aastat hiljem, mille kasinat rahalist mahtu korvas meedia tasuta soosing.
Kuna raha toodab tulemust, siis ei olegi imestada, et lisaks legaalsetele tuluallikatele on erakonnad varmad kasutama ka varjatud rahastamist. Senisest süsteemist enim tulu lõiganud erakonnad on sama järjekindlalt väljendanud vastuseisu süsteemi remontimisele. Ebajärjekindlad ollakse vaid põhjendustes, miks ilmselgelt lekkivat laeva mitte remontida. Kord leitakse, et rahastamiskorda polegi vaja muuta, siis jälle, et see pole võimalik, mõnel harval aususehetkel tunnistatakse otse, et see ei ole „meile“ kasulik.
Tegelikult on poliitilise tahte olemasolu korral süsteemi märgatav kohendamine täiesti võimalik. Et reform oleks efektiivne, tuleks teha nelja asja.
Esiteks on vaja oluliselt korrastada mitte üksnes annetajate ja saadud tulude, vaid ka tehtud kulutuste deklareerimise korda. On ütlematagi selge, et ükski partei ei telli valimisklippe stiilis „ah, tehke meile mingi reklaamfilm ja näidake seda paar korda mõnel õhtupoolikul.” Vastupidi, erakonnad ja nende reklaami- ning meediafirmad peavad ülimalt täpset arvet ostetud reklaamisekundite ja ajalehe- ning välimeedia pindade üle.
Kohustades erakondi kõiki tehtud kulutusi senisest detailsemalt deklareerima, välistame võimaluse, et kõik otsad korraga vette kaovad seal, kus erakond reklaamifirmalt kolme miljoni eest reklaamiteenust ostab. Kui deklareerida tuleb kõiki ostetud lehepinnad ja teleklipid, siis ei saa ükski parteikontor väita, et saja tuhande silmapaari all ekraanil säranud klippi tegelikult polnudki. Samuti torkaks teravalt silma see, kui mõni erakond suudaks telesekundeid või leheruumi konkurentidest oluliselt odavamalt soetada.
Ja kindlasti tooks erakondade rahastamisse selgust see, kui kõigi erakondade valimiskuludele tellida sõltumatu audit.
Kolmandaks tuleb seada erakondade ja kandidaatide valimiskuludele ülempiir. See summa võiks olla näiteks miljon eurot erakonna kohta, ehkki minu hinnangul suudaksid parteid tutvustada oma sisulisi algatusi ka tunduvalt väiksema raha eest. Nii võrdsustuksid mängu tingimused ja „võidurelvastumine“ kaotaks mõtte - kui ei tohi teha teistest massiivsemat kampaaniat, siis on mõistlik leppida kokku leppida madalamas tasemes. Kui „priiskamise“ võimalus kaoks, väheneks ka kiusatus küsida raha välismaalt või kantida seda erakonda muul ebaseaduslikul moel.
Neljandaks võiks piirata ka maksimaalset annetust ühe annetaja kohta. See vähendaks tõenäosust, et Eestis saab omale meelepärast poliitikat osta. Jah, kindlasti säilib ka sel juhul võimalus, et mõni erakond oma noorliikmetele viiekümneeuroseid sulas pihku pistab, manitsedes neid erakonnale samas summas annetust vormistama, ent suuri rahamasse niimoodi liigutada oleks keeruline ja riskantne.
Milline neist sammudest on võimatu? Julgen väita, et mitte ükski. Samuti olen kindel, et nende elluviimine ei kahjustaks erakondade võimet või võimalusi oma väärt ideid rahvani viia ega ka inimeste suutlikkust teha valimispäeval informeeritud otsus. Vastupidi – usun, et liialdatud kommertslikkuse kadumine poliitilistest kampaaniatest aitaks vähendada inimeste võõrandumist poliitikast ja parandada erakondade kehvapoolset mainet.
Ei ole ühtegi põhjust, miks ei saa lonkavat süsteemi võimalikult kiiresti ja otsustavalt remontida. Meenub vaid ühe kommunisti lausung perestroika päevilt, kes väitis, et Eesti majanduslik iseolemine ei ole võimalik, sest „me ei lase sellel juhtuda.“ Aeg näitas, et tal ei olnud õigus.
