Sven Mikser: BBC pseudodokki „kolmandast maailmasõjast“ mõistetakse valesti
BBC pseudodokk, mis räägib „kolmandast maailmasõjast“, on pälvinud Eesti meedias juba liiga palju haipi, sestap ei tahakski sellest rohkem kirjutada. Ent peab, sest tundub, et selle filmi mõtet on valdavalt mõistetud täiesti valesti.
Eesti vaataja jaoks on loodud pilt, et film keskendub „tuumakonfliktile Venemaa ja NATO vahel, mis saab alguse Baltikumist.“ Tegelikkuses ei harjutata filmis kujutatud õppusel aga mitte Läti vabastamist, vaid hoopis Briti Sõjakabineti otsuselangetamise protsessi. Fiktiivne olukord, mis Briti valitsuselt otsust nõuab, võiks enam-vähem sama hästi aset leida Türgis, Balkanil või Korea poolsaarel. See ei ole filmis esmatähtis. Kuna harjutus oli „realistlik“ ses mõttes, et fiktiivsetele osapooltele anti reaalsete riikide nimed – Läti, Eesti, Venemaa – mitte näiteks Sinimaa ja Rohemaa – siis pälvib ta mõistagi just meil teravdatud tähelepanu. Ent harjutuse fookus on tegelikult hoopis sellel, kuidas toimib Briti valitsus olukorras, kus tuleb otsustada tuumarelva kasutamise üle.
Siit jõuan harjutuse esimese läbikukkujani, kelleks on Eesti rahvusringhääling. Ma ei heida avalik-õiguslikule telekanalile ette mitte filmi näitamist, vaid sellega kaasnenud veidrat paanikahoogu ning eksitava mulje loomist, justkui prognoosiks filmi loojad ja selles osalevad eksperdid sõjalise konflikti puhkemist Balti mere regioonis. Milleks „otselülitus“ Välisilma stuudiost AK-sse? ERR ei müü ju isegi reklaami, seega puudub neil igasugune vajadus immanentse tuumaholokausti kuulutamisega vaatajanumbreid üles pumbata. Mulle meenus ühe kommertskanali „pronksiöö“-aegne tegutsemine, kui telereporter Kaarli puiesteel üles-alla hüples ja kaamerasse kuulutas, et „vaadake, vaadake, Eesti Vabariik siin enam ei kehti!“ Psühholoogilises sõjas võrdub selline käitumine tingimusteta kapitulatsiooniga. Seda enam, et tuhande huligaani ohjamine oli Eesti politseile toona igati jõukohane.
Nii sõjaväelased, päästjad ja politseinikud kui ka poliitilised otsustajad mängivad regulaarselt läbi erinevaid ohustsenaariume. Nende hulka kuuluvad nii NATO liikmesriigi vabastamine võõrvallutajatest, tuumaeskalatsiooni ohjamine kui ka uuemal ajal aktuaalseks muutunud hübriidsõda. Viiakse läbi nii rahvuslikke kui NATO õppusi. Antud harjutus (kui seda filmiprojekti nii nimetada) oli selgelt Briti rahvuslik harjutus. Ülejäänud liitlaste tegutsemine oli taandatud abstraktsioonina tahaplaanile. NATOt kui kollektiivkaitselist allianssi oli suuresti ignoreeritud, kuivõrd see oleks hägustanud fookust, mis oli brittide rahvuslikul otsustusprotsessil. See ei olnud hinnang ega prognoos, lihtsalt NATO tegutsemise läbimängimine ei olnud selle harjutuse eesmärk.
Täiesti eksiteel on Ainar Ruussaar, kes väidab, et film „näitab lähedalt, kes ja kuidas NATOs otsuseid langetab“ ja tõdeb, et film „osutab NATO mõradele“. Vabandage, see film ei tee midagi taolist! Film lihtsalt ei räägi NATO otsuselangetamise mehhanismidest üldse ega saa seega kuidagi näidata, kas need toimivad hästi või halvasti. Brittide harjutuse stsenaarium joonistab oma riigi juhtide ette keerukaima mõeldava konteksti, kus Euroopa-liitlased on erinevatel seisukohtadel ja brittidel tuleb otsustada, kas minna koos Euroopa suurtega, järgida olulisimat kahepoolset partnerit USA-d või teha midagi kolmandat. Sakslaste, ameeriklaste ja prantslaste tegutsemine filmis ei ole brittide ennustus selle kohta, mida need riigid tegelikult sarnase kriisi puhul kõige tõenäolisemalt teeksid. Stsenaarium on teadlikult, ent täiesti kunstlikult konstrueeritud nii, et panna Briti otsustajad võimalikult komplitseeritud olukorda. Illustreerin: kui Eesti siseministeerium mängib läbi ränga loodusõnnetuse tagajärgede lahendamist ning õppusesse kirjutatakse sisse Narva elektrijaama seiskumine, et päästevaldkonna juhid saaksid harjutada tegutsemist tõeliselt ekstreemses olukorras, siis oleks üsna kentsakas väita, et harjutus osutab mõradele Eesti elektrivarustussüsteemis.
Pidagem silmas, et õppustel ei harjutata läbi mitte üksnes kõige tõenäolisemaid stsenaariume, vaid ka kõige fataalsemaid. Just selline – ebatõenäoline, ent ülimalt tõsine – on ka BBC filmis kujutatud olukord, kus liitlaste ühtsus on habras, ent vaenlane möllab igasuguse alalhoiuinstinktita ja on täiesti heidutamatu. Tegelikus elus oleme näinud, et Venemaa ei söösta pea ees ja tagasi vaatamata enesehävituslikku sõtta NATO-ga. Sellele osutavad nii Kuuba raketikriis kui ka Vene sõjalennuki alla tulistamine türklaste poolt Süürias. Samas on igati põhjendatud, et tegutsemismustrid harjutatakse läbi ka taoliste ebarealistlike, ent ülimalt tõsiste olukordade jaoks.
Kokkuvõtteks: see film ei anna hinnangut ühegi liitlase tõenäolisele käitumisele NATO liiget ähvardava agressiooni korral. Ka ei anta hinnangut NATO kui organisatsiooni ühtsusele või reageerimisvalmidusele. See ei olnud ka antud harjutuse eesmärk. Kui selle filmi põhjal millelegi hinnanguid anda, siis fiktiivse Briti Sõjakabineti mõtteselgusele, reageerimiskiirusele ja otsustavusele tõsise rahvusvahelise kriisi korral. Mina jätan needki hinnangud andmata. Olen täiesti kindel, et NATO ühtsus on kindel ja alliansi liidrite pilk on selge. Ohustsenaariumide läbi harjutamine ei anna põhjust paanikaks, vaid see peaks hoopiski suurendama meie kindlustunnet. Rahulikku meelt ja selget mõtet soovin ka kõigile neile, kes maailmas toimuvat Eesti rahvale vahendavad.
