Sven Mikser: 21 aastat taastatud iseseisvust: riik on olnud edukam kui rahvas

Millised on Eesti kahekümne ühe iseseisvuse taastamise järgse aasta suurimad korda- ja altminekud? Ma ei soovi panna ritta viit suurimat õnnestumist ja ebaõnnestumist, sest taoline teematõstatus sisaldab kahte väära eeldust. Esiteks, et kahe aastakümne jooksul sündinud häid ja halbu asju on võimalik enam või vähem objektiivselt tähtsuse pingeritta seada ja teiseks, et head ja halba on enam-vähem võrdselt.

Kui möödunud kahekümne ühele aastale tagasi vaadata, siis kaalub positiivne negatiivse kindlasti üles. See, mis on Eestis saanud, ületab mitmes aspektis vähemasti minu kõige julgemadki ootused.

Üks olulisemaid positiivseid arenguid puudutab meie rahvuslikku eneseteadvust. Kui veel kümne aasta eest kaldusime end rahvana kirjeldama oma kurva ja raske ajaloo ning eelkõige poolesaja aastase okupatsioonipõlve kaudu, siis täna ei tunne me end enam „eks-sovjettidena“ või „endise Idabloki riigina“. Just see vaimne vangipõlvest vabanemine peegeldab kõige paremini Eesti kasvanud enesekindlust. Peegeldab seda, et me usume oma riigi tulevikku ega kahtle enam selles, kas iseseisev Eesti ikka on kahe- või kolmekümne aasta pärast olemas.

Eesti „Läände naasmine“ eesmärk, mis sai kahekümne aasta eest sõnastatud pigem meie abstraktseid püüdlusi kirjeldava metafoorina, sai hämmastavalt kiiresti käegakatsutavaks tõelisuseks. Heameelt võib tunda sellegi üle, et suutsime oma läänesuunalisel rännakmarsil siiski Atlandi ookeani siinpoolsel kaldal pidama jääda. Euroopasse tagasi jõudmine on kahtlemata meie rahvusliku enesekindluse kasvu üks olulisi põhjusi.

Veel üks areng, mida ma oma riigi ja inimeste juures imetlen, on meie kollektiivne usaldus oma riigi vastu. Julgen väita, et Eesti inimesed peavad oma riiki omaks ja usuvad temasse, sest nad on üldiselt ja valdavalt valmis selle riigi seadusi täitma ja tema makse maksma – sõltumata sellest, mida nad ühe või teise poliitiku või kõrge riigiametniku isikuomadustest arvavad. Nõudlikkus ja terve kriitika meie ühiselt ülal peetava riigi puuduste osas on samuti märk inimeste kasvavast omanikutundest oma riigi suhtes.

Pahema poole pealt tuleb öelda, et kui riigina oleme rea peale jõudnud, siis rahva ja ühiskonnana paistab meie tulevik tumedam. Taastatud iseseisvuse esimese inimpõlve jooksul ei ole me suutnud lahendada eesti rahva edasikestmise küsimust. Oleme endiselt vananev ja kahanev rahvas.

Oleme rahvas, kes tahab olla pigem edukas kui õnnelik. Ja kuigi eelistame seda seletada protestantliku või tammsaareliku edasipüüdlikkuse ja tööeetikaga, sisaldab see tõdemus paraku ka infarkte ja enesetappe, purunenud perekondi ja sündimata lapsi. Oleme stressirohke ja tihti morn ning rõõmutu ühiskond.

Siit algab üks Eesti paradokse: me usume end olevat riik, mille toimimist kõlbab kõigile teistele eeskujuks seada, samas oleme riik, mis on väljast tulijatele elukeskkonnana Euroopas kõige vähem atraktiivne ja kust omadki on valmis pigem minema kui siia naasma. Muidugi võime öelda, et ega me massilist sisserännet ihaldagi, ent see, et meile ei tulla eriti ei tahetagi, ei räägi meie ühiskonnast siiski midagi head.

Eesti järgmise kahe aastakümne eesmärk peaks olema ühiskondliku tasakaalu leidmine. Tasakaalu leidmine materiaalse edu poole püüdlemise ja inimeste turvatunde ja rahulolu vahel. Kui me oleme täna veendunud, et iseseisev Eesti on piisavalt põimitud ja lõimitud, et tulla toime välisohtudega, siis järgmise kahekümne aastaga peaksime püüda jõuda sinnamaale, et usume oma ühiskonna olevat piisavalt tugeva, et võiksime rahvana kosuda ja kestma jääda.