Sulev Vedler: Mina, pankurite sabarakk
“Sellist juttu on rääkinud ainult mõned rahandusministrid ja pankurid!”
Parlament oli mõni tund varem kehtestanud pankadele uued nõuded. Pankiiride arutu riskimise tõttu on Euroopa maksumaksjad pidanud viimastel aastatel päästma mitte ainult panku, vaid terveid riike –Lätist Küproseni. Uute nõuete kohaselt peavad pangad tulevikus kaasama rohkem kapitali ja looma mitmesuguseid puhvreid.
Eriliselt ärritas rahvast aga asjaolu, et pangahärrad keerasid küll majanduse tuksi, kuid nautisid samal ajal üüratult suuri preemiaid – läänes olid pankurite rasvased boonused samasugune kõneteema nagu meil Sandor Liive palk.
Kuid ka selles vallas pani parlament nüüd käe ette. Edaspidi võivad pankurid saada preemiat ainult kuni ühe aastapalga ulatuses. Veelgi ägedamad boonused tulevad kõne alla üksnes aktsionäride nõusoleku puhul.
Minu vastas istunud parlamendisaadikud nurrusid rahulolevalt nagu kassid pehme padja peal. Ainult britt Godrey Bloom teatas, et viga pole tavalistes pankurites, vaid keskpankades, kes manipuleerivad intressimääradega. (Mulle tundub, et Euroopa Keskpank on läänes samasugune universaalne patukott nagu Eesti Pank meil – nende kaela saab nuhleda igasuguseid patte!)
Saadik Lamberts hakkas kätega vehkima juba poole mu küsimuse peal. Nimelt pärisin, kuidas mõjutavad uued nõuded laenamist. Tavaelus on ikka nii, et igasugused reeglid teevad elu kallimaks. Ja ega pankade tugevamaks tegemine tasuta käi. Kas nüüd läheb seetõttu laenamine kallimaks?
Belglane teatas, et uute reeglite kehtestamine tuleb ühiskonnale odavam kui pankade päästmine. Rääkis Modigliani-Milleri teoreemist, mille kohaselt ettevõtte turuväärtus ei sõltu tema rahaallikate struktuurist. Ja vihjas, et ma ajan pankurite asja.
Mis oli muuseas täiesti õige. Oma küsimuse võtsin poole aasta tagusest usutlusest SEB pealiku Annika Falkengreniga, kes selgitas, et “regulaatorid nõuavad nüüd pankadelt hoopis rohkem põhikapitali hoidmist. See on aga kulukam, pikas perspektiivis läheb laenamine kallimaks. Mis aga ongi eesmärk, sest raha on olnud liiga odav ja pangad pole riskide eest piisavalt raha küsinud.”
Tüüpilisele eestlasele on odav laen tähtis. Meie inimene ei ela sakslase kombel üürikorteris, vaid ostab laenu abil eluaseme. Seetõttu moodustavad laenukulud eestlase eelarves väga olulise osa. Paljud siinsed pered jälgivad Euribori sama hoolikalt kui ilmateadet.
Ja ma tean, et pankurid ei ole lollid. Kui uued reeglid toovad neile kulusid, siis keeravad nad need kulud meie, s.t kundede kaela. Ahnus ei kao kuhugi. New York Times raporteeris juba, et kui suured preemiad keelatakse, nõuavad pankurid kopsakamaid põhipalkasid.
