Sõda sõnavabaduse eest
“Seltsimehed, on koostatud generaalplaan. Pandud paika sisult ohtlikumad sihtmärgid, paigutatud linna tulejuhtimispunktid. Keskstaap on hajutatud erinevate linnaosade vahel, igasse mikrorajooni loodud komandopunktid. Käskjalad saavad esialgu liikuda hobutrammiga, kui rahutused kasvavad ja ühendus linnaosade vahel nõrgeneb, peame mõtlema selle peale, kas ehk Männiku relvaladusid rünnata ning sealt sõjaväe jalgrattaid varastada.”
Seltsimehed noogutasid nõusoleku märgiks ning pomisesid heakskiitvalt. Johann jätkas: “Teen ettepaneku, et Jaak ja Endel võtaksid täna telegraafi teel ühendust Tartuga, kooskõlastaksid Ado ja Tõnisega tegevusplaani. Tselluloosivabrikus ootavad meid neli kasti granaate, olen andnud käsu, et sealt eraldataks Jaagule ja Endlile kuus granaati per kapita. Täna õhtul sõidavad Jaak ja Endel koorialuljateks maskeerunutena Narva tänavale ning tungivad žurnaalitoimetusse Aedvilja tänavale avaneva tagaukse kaudu. Nagaanid saate minu käest. Vajadusel kasutage neid. Granaatide esmasteks sihtmärkideks on Ekspressi peatoimetaja kontor, reporterite tuba ja satiirilehe talitus.”
“Kas Delfi talitus on meiega?” küsis üks lauasistujaist, juuksed pumatiga võitud ning hooletult keeratud mahorkapläru huulte vahel. “Delfi talitus ON meiega. Tselluloosivabrikus on organiseerunud tööliste ametiühing ühtseks löögirusikaks, sidepidamises kasutame nende märkimiseks koodnimetust “Ühinenud Kommentaatorid.” Sideseansside ajal on keelatud kasutada isikute pärisnimesid.”
Köögiakna taga laiutavast oktoobripimedusest kostis krabistamist. Peagi kõlasid kolm lühikest ja kaks pikka koputust. See oli märguandeks nahkmantlis noormehele, kes tõusis laua tagant, avas tuuleakna ning sosistas pimedusse:“Kood?” “Generaator M,” kostis akna tagant.
Noormees sulges akna ning kadus esikusse. Peagi naasis ta veel kahe isandaga. Need olid võitlejad blogijate rakukesest “Bloggerid Sõnavabaduse Eest.” Üks neist kandis silmatorkavalt kallist puuvillast pikka mantlit ning veluurkaabut, teise puhul köitsid tähelepanu toretsevad hiiresabavuntsid ning näpitsprillid. Nad olid võitlusfrondi eliit, Sõnavabaduse Meistrid, propagandapealikud. Käteldi, valati välja.
“Milline on olukord Nõmme piirkonnas?” küsis Johann saabujatelt, kui nood olid istet võtnud. Köök oli nüüd puupüsti täis.
“Nõmmel on olukord ärev,” vastas Näpitsprill portatiivse raali kaant avades ning manas selle ekraanile linnaosa kaardi. “Suuremad tänavad on blokeeritud Ekspressi embleeme kandvate soomusautodega. Rahumäel on nähtud mootorratal patrullimas valevuntsidega Hvostovi ja raseeritud Kesküla, kes istub külgkorvis. Kodanikud on hakanud kodudest läbi parkide lahkuma, on kostnud tulistamist. Paari tunni eest tõi käskjalg teate, et Filippov ja Rajamets on Sihi tänava majades alustanud raalide konfiskeerimist. Neid julgestab siseasjade kantsleri relvastatud meeskond. Teadaolevalt on praeguseks hetkeks nende ohvriks langenud neli Postimehe võrgukommentaatorit, kes on siiski eluga pääsenud. Oleme nad hetkel majutanud Juhkentali tänava konspiratiivkorterisse.”
Johann kuulas ettekannet kortsuskulmu. Olukord oli äärmiselt tõsine.
“Ma kardan,” kostis ta peale pisukest vaikusehetke, mil oli kuulda kantavraali ventilaatori tasast surisemist,” et oleme sunnitud pöörduma Harku naistevangla poole. Ekspressi peatalitaja on teatavasti naine, Kaalep. Mehi ta endale ligi ei lase, peame paluma, et vanglast vabastataks mõned usaldusväärsemad naised, kelle abil ehk saame Kaalepi lähikonda imbuda. Peame nad maskeerima Helsinkin Sanomate reporeriteks ja lootma, et Pekka Erelt neid ära ei tunne. Aega selleks on meil vähe… Peeter,” pöördus ta siis laua taga süvenenult manifesti kirjutava noormehe poole. “Jookse kohe Koplisse, võta sealt automobiil ning sõida Harkusse. Vanglapealik on meiega, räägi talle mu lugu ära ning palu, et sulle antaks kaasa kolm naist. Edasised juhised saad Hiiu komandopunktis.” Peeter noogutas, voltis paberi hoolikalt kokku ning asetas sulepea ja tindipoti riiulile.
“Ja Peeter,” lausus Johann tasaselt. “Ole ettevaatlik. Ekspress on halastamatu.”
Peeter naeratas, surus soni pähe ning astus koridori. Uksel seisatas ta korraks, pöördus ning vaatas köögis tasaselt rääkivaid seltsimehi. Tema ülesanne tiivustas teda, ühtekuuluvustunne kommentaatoritest ja bloggeritest seltsimeestega tekitas tema ülimat soojust. Ta tõmbas ukse enda järel sneprisse ning astus pimedast trepikojast välja.
***
Järgnevate nädalate jooksul purustas Sõnavabaduse Eest Võitlejate Ühisfront täielikult Ekspressi toimetuse. Kaalep suutis põgeneda Gotlandile, Erelt Soome. Hvostov ja Kesküla tegid mootorrattaga Viljandi maanteel patrullides avarii ning nabiti võitlejate poolt kinni. Tänase päevani on nad vangistatud Rävala puiesteel ühte keldrisse ning kirjutavad, revolvritorud kuklas, Eesti ja Läti Delfisse kommentaare, Kesküla eesti ja Hvostov vene keeles. Filippov langes ühenduse “Bloggerid Sõnavabaduse Eest” agentide lõksu ning teda sunniti endale blogi looma, Postimehe võrguväljaandesse vulgaarseid kommentaare kirjutama ning kõigile blogijatele Orkuti sotsiaalvõrgus seksikus- ja usaldusväärsuspunkte jagama.
Sõnavabadus ja vabadus anonüümselt kommenteerida — Eesti inimeste õhk ja vesi — olid taastatud. Delfi toimetajatele korraldati Raekoja platsil pompöösne austamistseremoonia, Mart Pukki kanti kätel.
Ekspreslaste katse võimu haarata oli läbi kukkunud. ÕIGLUS võidutses.
