Sirje Kiin: Mina Underi elu tsenseerima ei hakka!
Miks kirjutasin oma pikaajalise uurimuse just Marie Underist? Sest Under oli 20. sajandil üks eesti kõige mõjuvõimsamaid autoreid, aga ometi polnud ei tema elust ega loominguloost ühtki ülevaatlikku uurimust olemas.
Tõsi, 1963 ja 1974 ilmusid Rootsis Ants Orase ja Artur Adsoni raamatud Underist, kuid need on lünklikud, ebatäielikud, nüüdseks vananenud ning bibliofiilsed haruldused, ilmunud väljaspool Eestit üliväikeses tiraažis. Teiseks avanesid Underi arhiivid uurijaile pärast Eesti taasvabanemist aegamööda, olulisi kirjavahetusi oli ja on laiali mööda maailma, neid tuli alles hakata otsima. Kogu Underiana ainesest puudus kaua täielik ülevaade.
Minu uurimusel on kaks eesmärki. Esiteks avada esmakordselt ja võimalikult täielikult Marie Underi loomingu eluloolist tausta, analüüsida perekondlikke ja ühiskondlikke olusid, milles ta sündis ja kasvas, missugused olid tema vaimsed mõjutajad, kuidas kujunes välja tema luuletaja-identiteet ehk minapilt, kuidas ja miks muutus Underi luule aja jooksul ning miks tsenseeris ta ise oma erootilist noorusluulet?
Teiseks uurisin esmakordselt, missugune oli Underi luule vastuvõtt tema kaasajal ja hiljem, kuidas sündis nn Underi müüt: kuidas sai põlu alla pandud „rahvavaenlasest“ Eesti luule-ema ja eesti rahva südametunnistuse hääl, miks ei saanud Under kunagi Nobeli preemiat, kuigi tema luulet on tõlgitud 26 keelde ja teda esitati preemiale enam kui paarkümmend korda? Kuidas mõistis Under ise oma luule vastuvõttu? Kokkuvõttes: missugused olid Underi isiku- ja luulelugu ning kuidas need kaks on omavahel seotud.
Iga biograafi kõige raskem küsimus on, kuidas ja kus tõmmata piir eraisiku ja looja vahel. Eriti tundlik on see piir sellise luuletaja puhul, kes on kirjutanud: „…kas olen mina kunagi midagi muud luuletand, kui ennast!“ Selle tsitaadi valisin teadlikult oma uurimuse motoks, sest Underi puhul on tegu autoriga, kes ilmutas erakordset isiklikku julgust loomingus, ehkki elus oli suhteliselt inimarg.
Olen oma uurimuses lähtunud uushermeneutilisest veendumusest, et kui kirjanik väljendab oma loomingus kõige intiimsemaid, isiklikumaid eraeluga seotud tundeid ning eetilisi valikuid, siis on tema loomingu mõistmiseks vaja seda eluloolist tausta teada ja mõista niivõrd detailselt, kuivõrd see on tõestatavalt tema loomingu otsene allikas ning tõukejõud. Sellest arusaamast lähtudes ei saaks kirjutada elulugu Eesti esimesest erootilisest luuletajast, vaikides tema vastavaist valikuist ja taustast.
Mõistan, kui mõne kogenematu lugeja jaoks võib Underi uurimuses leiduda ehk ehmatavat elulist ainest, kuid iga arhiivilõik ning tsitaat minu raamatus teenib oma kindlat ülesannet: tõestada teatud teoreetilist või biograafilist väidet. Uurimuslikku teost ei maksaks lugeda nagu Kroonikat või Õhtulehte, et natuke siit või sealt: see võib tõesti segadusse ajada. Korralikus uurimuses on ikka olemas oma järjekindel, läbiv süsteem: algul teoreetilised lähtekohad, siis arhiivinäited ja lõpuks järeldused. Uurimuse mõttekäike tuleks jälgida mitte ühe lause või lehekülje, vaid mitmesaja lehekülje ulatuses.
Kui ligi 900-leheküljelisest teaduslikust tekstist kiskuda välja mingi suvaline paarirealine tsitaat ning teha selle põhjal ennatlikke järeldusi kogu raamatu kohta, siis pole see ei aus, õiglane ega korrektne. Ilmselt on taolistel puhkudel tegemist mingite kirjandusväliste kihumotiividega. Rääkimata sellest, kui kirjutatakse kiivas hukkamõistev ajaleheartikkel, teost tervikuna ilmselgelt läbi lugemata.
Minult on küsitud, kas Underile endale oleks säärane raamat meeldinud? Underi lemmikraamat, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördus, oli kuulsa taani kirjandusteadlase Georg Brandese (1842-1927) mahukas monograafia Underi lemmikluuletajast Goethest. Brandese biograafia analüüsib mh väga avameelselt Goethe eraelu, tema naissuhteid ja seksuaalelu. Brandese teos ilmus juba aastal 1914, ligi sada aastat tagasi. Mõelgem selle üle… ja tõlkigem see suurepärane teos lõpuks ometi ka eesti keelde.
Miks leidub minu raamatus üks tsitaat Artur Adsoni 1917. aasta märkmikust, kus ta pani detailselt kirja (lisaks säilitas, pärandas järeltulevatele põlvedele) armastajapaari intiimelu õnnestumised? Mainitud viide on uurimuses vajalik selleks, et tõestada, kuivõrd mitmekülgselt hoolitses Artur Adson oma andeka naise igakülgse rahuldamise eest, nii vaimse, emotsionaalse kui seksuaalse rahuldamise eest.
Adsoni eesmärk oli luua Marie Underile võimalikult ideaalne töörahu ja ta saavutas oma eesmärgi. Kui selline teema on Eestis ikka veel enneolematu tabu, siis tõesti — häda meile, eesti naistele. Eesti mehed võiksid aga Adsonist eeskuju võtta. Kui mehed hooliksid ja hoolitseksid rohkem oma naiste eest, oleks ehk meil tänagi palju rohkem uusi Undereid mistahes elualal.
Mõistan, et Eestis pole olnud seni kombeks kirjutada kuigi avameelselt ning detailselt meie suurkujude elulugudest. Kuid teadus on rahvusvaheline. Uurimusi, eriti doktoriväitekirju kirjutatakse ikka silmas pidades ka rahvusvahelist teadustausta. Nii anglo-ameerika kui ka näiteks prantsuse või soome kirjandusteaduses on keha ja kirjandusloo seosed avameelselt teadusteemaks juba vähemalt pool sajandit, seda distsipliini õpetatakse ülikoolides.
Tänapäeva kirjandusteadlased lähtuvad põhimõttelisest veendumusest, et inimene on üks tervik: vaim ei saa toimida kehata, keha ei talitu vaimuta. Näiteks nii inglise luuletaja Sylvia Plathi kui ka soome luuletajast Saima Harmajast on kirjutatud lausa meditsiinilisi elulugusid, mis avavad ja selgitavad nende loomingu nö kehalisi taustu. Soome juhtiv kirjandusteadlane Pekka Tarkka lahkab avameelselt Pentti Saarikoski luule „kehalisi“ allikaid, Strindbergi seksuaalsetest uurimustest rääkimata, jne.
Teaduse rahvusvahelisus vastab ka mulle tihti esitatud küsimusele, miks kaitsesin eesti luuletajast kirjutatud väitekirja Soomes. Ma õppisin doktorantuuris Turu ülikoolis, sest seal on rahvusvaheliselt tunnustatud võrdleva kirjandusteaduse keskus, ning väitekirja kaitstakse reeglina ikka seal ülikoolis, kus doktorantuur läbitakse.
Minu doktoritöö eelretsensendid olid head eesti keele ja kirjanduse asjatundjad professor Kari Sallamaa Oulu ülikoolist ja Sirje Olesk Helsingi ülikoolist, oponent oli dotsent Satu Grünthal Helsingi ülikoolist. Mu juhendaja oli tugev teoreetik ja teadusfilosoof prof Liisa Stenby (Saariluoma) Turu ülikoolist. Üks väitekirja hindava komisjoni liige oli ka eestlanna Eve Mikone, eesti keele ja kultuuri õppejõud Turu ülikoolist. Olen tänulik kõigi nende teadlaste mitmekülgsetele märkustele, mida olen teose lõppvariandis täielikult arvestanud.
Tänan südamest häid kolleege, kriitik Kalev Kesküla, kirjandusteadlasi Arne Merilaidu ja professor Rein Veidemanni, kes on võtnud aega süveneda mu elu suurimasse töösse ja seda tunnustanud. Samuti tänan kriitikuid, kes on aidanud tõsta laiema avalikkuse huvi ühe kirjandusteadusliku teose vastu ning pannud meid kõiki loodetavasti sügavamalt mõtlema selle üle, kust läheb ühe looja eraelu ja avaliku eluloo piir.
Mis puutub Underi pärijaisse, siis selleks on Eesti riik. Underi tütardel Hedda Hackeril ning Dagmar Stockil ei olnud paraku lapsi. Ja tütred on ammu pilve piiril. Surnud isikute arhiive ei pea vajalikuks kaitsta ükski seadus isegi mitte USAs, kus on selles suhtes maailma kõige rangemad seadused. Underi pärija — Eesti riik — on toetanud minu uurimuse valmimist kultuurkapitali kaudu, mille eest olen tänulik.
Minu eesmärk oli kirjutada võimalikult tõetruu ja eluline elulooraamat eesti mõjurikkaimast luuletajast, mida võiks lugeda mitte ainult kirjandusteadlaste kitsas ring, vaid kõik kirjandus- ja kultuurihuvilised. Kui see on patt, siis olen meelsasti pärispatune.
NB! Ma ei ole tsensor ega hakka kunagi tsensoriks. Minu ülesanne oli jutustada tõene lugu. Under oli väga elus inimene.
