Siram: Tänapäeva küüditamine on vabatahtlik

Kui kommunismi ajal toimus tööjõu ümberpaigutamine kontinendil sunniviisiliselt ja plaanipäraselt, siis globaalse kapitalismi tingimustes siirduvad rahvahulgad kodust kaugele leiba teenima täiesti vabatahtlikult. Ainsaks regulatsiooniks on vastuvõtva maa seadused ja töötasude erinevused riigiti.

Enamasti on sellest teemast kõneldes küsimuse all hästisigivatest kultuuridest ja rassidest rahvahulkade voolamine infertiilsetesse heaolumaadesse. Valge inimese sisemine rassismikuradike sõdib sellele küll vastu, aga mis teha, töökäsi on tarvis. Ja tegelikult on ju vahva, kui eksootiline köök on käepärast ning odav.

Eestit see tendents väga ei puuduta, sest mingist erilisest heaolust ega kõrgetest palkadest siin rääkida ei saa. Samuti ei ole Eestist mujale elama ja tööle siirdunute hulk nii suur, et võiks rääkida näiteks Iirimaa eestistumisest umbes sellises võtmes, nagu räägitakse Saksamaa türgistumisest. Ja eesti kööki keegi vabatahtlikult ka ei naudiks, isegi kui see tasuta oleks.

See aga ei tähenda, et me tööjõu vaba liikumisega kaasnevatest probleemidest priid oleksime. Majandusele tähendab eestlaste massiline välismaal töötamine kahtlemata kaotust. Kuid see pole ainus tulem.

Tüüpiline Eesti ehitaja Soomes või mujal Skandinaavias elab umbes niimoodi: ta on seal juba aastaid, ta on ennast päris hästi sisse seadnud. Ilmselt on tööandja talle tubliduse eest korraliku elamise eraldanud või on ta kellegi tallu ennast peaaegu pereliikmeks sisse söönud — või koguni oma elamise soetanud: kui hästi teenid, on see ju täitsa võimalik.

Kõik on ilus ja tore, jama on selles, et tegelikult on tal Eestis perekond. Või õigemini, oli kunagi. Ta läks Soome teenima, et perele paremaid tingimusi luua, ja tõepoolest, rahas ei ole enam ammu probleem, aga kahjuks ei mäleta enam lapsed, mis nägu ta on, ja abikaasa on ka ammu uue silmarõõmu leidnud.

Ja seal ta siis on, ühest küljest soomlasi kritiseerides, et mehed on joodikud ja uinamuinad, naised jällegi liiga lühikeste jalgade ja suure tagumikuga. Teisest küljest tunnistades, et elu on seal paremini korraldatud. Ise on nad ikkagi kuival, muidugi mitte majanduslikus, aga nii emotsionaalses kui seksuaalses mõttes.

Ja nad ei tea enam, kes nad siis on, kas rohkem soomlased või eestlased, kas nad jäävad sinna igaveseks või tulevad tagasi, ja kuhu neil olekski enam tulla, samas, kes neid sinnagi tahab… Enamik neist on mehed, aga on ka naisi.

Tüüpiline brittide maal töölkäija sinna üldjuhul elama ei asu, ilmselt pole see nii lihtne ja mugav. Seetõttu saalib ta edasi-tagasi lootuses, et see kõik lõpeb kunagi, kui elujärg on paranenud. Rahaga on aga teatavasti nii, et seda ei ole kunagi piisavalt.

Nendega, kellel on pere, läheb umbes samaviisi kui Skandinaavia orjadega. Kes on nooremad ja lähevad sinna eesmärgiga koguda mammonat pere soetamiseks ja üldse elujärje parandamiseks, satuvad sageli raskest ja nigelates tingimustes rügamisest nii suurde frustratsiooni, et söövad ja joovad kohapeal kõik oma teenistuse maha. Kuskil külmades, niisketes ja kõledates tehastes on ka reuma, liigestehädad ja muud tõved garanteeritud.

Isegi pensionäridel ei ole oidu sellest kuradirattast hoiduda. Kui jalg veel vähegi tatsub, kihutatakse Šotimaale mädanevaid juurikaid sorteerima, sest palk on ju nii hea, tervelt 20 000 kuus, ja mõtle, Nike’i dressipüksid maksavad kõigest 10 naela! No milleks küpsele inimesele need dressikad, kasvatagu parem kodus lapselapsi!

Ka tööõnnetused on välisorjade seas üsna sagedased kaaslased. Kui kõik on ametlikult vormistatud, siis pole hullu, aga must tööjõud, kes on omal kogemata mõne jäseme maha lõiganud või ära murdnud, hakkab haigekassalt mitmesaja tuhandelisi arveid saama. Siis ei ole enam mingit küsimust välismaal töötamise majanduslikust kasulikkusest.

Kahtlemata on noorele inimesele mujal reisimine ja töökogemuse omandamine igati kasulik. Ja kahtlemata on meil ka tippspetsialiste, kes tõepoolest teenivad kümneid kordi rohkem kui siin, saavad endale lubada pere kaasavõtmist ja üleüldse normaalse elutsükli jätkumist vaatamata asukohale.

Aga enamik proletaarlasi, kes seal rügavad, leiaks ju tegelikult ka Eestis endale tööd. Teenida kogu selle psüühilist ja füüsilist tervist kurnava jama tõttu ainult näiteks poole rohkem kui siin ei tasu mitte kuidagi ära. Niigi hädisest Eesti rahva sotsiaalsest kehandist ei jää selle vabatahtliku küüditamise tulemusena üldse mitte midagi järele.

Hiljuti hääletasin ühe auto peale, mis sisaldas kolme meest ja jubedat higihaisu. Nad ütlesid, et sõidavad tööle. Haisu järgi eeldasin, et tegu on rasket füüsilist tööd tegevate inimestega ja küsisin, et kas Soome. Ei, vastasid nad, Soome tööle lähevad luuserid — edukad inimesed töötavad Eestis.