Ta tegemisi saatis alati totrusteni kasimatu välimus – hambaid oli härral suus üle ühe, „seksikas“ võrksärk oli impregneermantli all lõhki ja juuksed nägid välja, nagu oleks keegi sinna kilokese searasva kallanud.

Kahtlemata oli Uuno omaette fenomen, lausa legend. Ja samas ka soomlaste huumori pesuehtne näide – selleks, et nalja teha, installeerivad põhjanaabrid koomikule alati kas ülepingutatult suure nina, veidrad prillid või siis panevad ta ninahäält tegema. Ehk teisisõnu – naljakas on see, kes mitte ei käitu veidralt, vaid kes näib veider.

Eesti huumor oli selles osas teistsugune – vaadakem meie naljasaadete kullafondi. Märgatavalt vähem on rõhku pandud välimusele ja oluliselt rohkem nalja sisule. Ervin Abel, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu mõjusid naljakalt ka ilma totra grimmita.

Taasiseseisvumise järel naer justkui kadus – polnud enam riiki, mida ridade vahelt naeruvääristada, polnud enam süsteemi, mille üle nalja heita. Nii ilmusid ka meie teleekraanile tegelased, kes erilise naljasoonega ei hiilanud ja tänu kellele hakkasid ka meie naljaninadele sõna otseses mõttes „naljakad“ ninad, habemed ja prillid ette tekkima.

Tänaseks on meie oma riik saanud meile juba nii koduseks, et oskame selle üle nalja heita. Ei, mitte riigi üle – Eesti riik kui selline ilus ja püha, ent süsteemi ja selle moodustanud inimeste üle.

Võtame „Riigimehed“, millesse alguses suhtusin umbusuga, kuid mis tegelikkuses osutus väga vahvaks ja elutruuks seriaaliks. Hõlmatud on kõiki meie riigihalduse aspekte – on olemas partei ja selle peajoon, on olemas intriigid, on olemas väsinud moega ametnikud, on olemas ideedepuudus ja on olemas keegi minister, kes oma olemasolu õigustada püüab. Omamoodi ta seda ka teebki, sest tuleb ju tunnistada – sotsiaalse sidususe minister vähemalt üritab, ammutades endale ideid lausa haritud ja arenenud Euroopast.

Omapärane oli lugeda riigikogulase Kalev Kallemetsa kirja oma kaassaadikutele, kus ta kutsus kaugemalejõudnud noorpoliitikuid sarja vastu üles astuma. See väidetavalt pidi pilama poliitikat ja tõrjuma noored sellest eemale.

Jah, noored tõesti põlgavad poliitikat. Kuid miks? On ju Suurbritannias olemas seriaalid „Jah, härra minister“ ja „Jah, härra peaminister“, mis samalaadselt tögavad Briti poliitika telgitaguseid. Ometigi ei kuule me kaeblemist, et tegu on saareriigi poliitika mainet kahjustava sarjaga.

Ameeriklased kujutavad oma animaseriaalides (nagu „Family Guy“) oma riigi presidenti maailma esimese idioodina ja ma ei ole siiani kuulnud, et tänu sellele on Ameerika Ühendriigid jõudnud kriisi, mille tõttu enam keegi ei taha presidendiks hakata.

Jah, eks „Riigimeestes“ on paljugi sellist, mis on ennastki pannud mõnikord tõsisemalt peeglisse vaatama. Kuid vast on see isegi hea? Olgem ausad, pole ju mõistlik teha tõsist nägu süsteemi juures, milles olevate poliitiliste nõunike (nagu Tallinna linnavalitsuse nõunik Priit Kutseri) facebooki ehk maakeeli „molumärkmiku“ kontod kubisevad tööajal tehtud tihedatest ja sisutühjadest postitustest. Justnagu oleks poliitilise mudaloopimise võimendamine ja kommenteerimine see, mille eest maksumaksja neile palka annab.

Mina ütlen küll – rohkem huumorisoont, härrased. Ärritumine näitab vaid seda, et poliitbroilerid väärivad oma nime.