Silvia Lotman: Happevihmad pole kadunud
Paratamatult aga saabub hetk, kui alt ei saa enam võtta ühtegi klotsi, ilma et kogu torn kokku kukuks. Kui võrrelda mängu Maal elamisega, oleme kõik selle mängu osalised. Oma elukeskkonda saame kaitsta vaid nii, et jätame torni toestavad klotsid liigutamata.
Üks keskkonnaprobleem, millele on kogu maailmas 1960. aastatest tähelepanu juhitud, on happevihmad. Kivisöe, põlevkivi ja nafta põletamisel paiskuvad õhku väävliühendid, mis veega reageerides ja tuulega edasi kandudes sajavad maha akuhapet sisaldavate happevihmadena. Tagajärjeks on hävinud metsad, kaladeta jäänud järved, hapestunud mullad ja linnades kahjustada saanud marmorkujud. Sisse hingates tekitavad väävliheitmed mitmeid haigusi, näiteks bronhiiti ja astmat. Ametlikud andmed akuhappe ohutuskaardil ütlevad, et sissehingamisel on surmav annus 510 mg ühes kuupmeetris kahe tunni jooksul.
Sellised hirmsad asjad ei ole muidugi jätnud poliitikuid ükskõikseks: väävliheitmete vähendamisega on tegeldud 1970. aastatest. Tööstuses kasutatakse puhastusseadmeid, suurendatakse taastuvenergia osakaalu, autokütustele on kehtestatud ranged väävlisisalduse piirmäärad. Siiski on pingutustest kõrvale jäänud laevad, mille puhul oli kütustes siiani lubatud väävlisisaldus 2700 korda suurem kui autokütustes lubatu. Selle tõttu on laevakütuste roll väävliheitmete tekitamises näiteks Taanis suurenenud 39%-ni. Aastaks 2020 aga on ette näha, et Euroopas ületab laevade väävliheide maismaalt tuleva heite.
Lahendusena on USA ja Kanada kehtestanud rannikule 370 km laiuse merevööndi, kus vähendatakse kütuses lubatud väävli ja lämmastiku määra. Aastaks 2020 loodetakse selle vööndi abil päästa 14 000 põhjaameeriklase elu. Euroopa Liit omalt poolt on määranud väävliheitmete piiramise aladeks Läänemere, Põhjamere ja La Manche’i väina. Euroopa Komisjon on arvutanud, et piirangute tulemusel õnnestub tervishoius saavutada 8–16 miljardi euro väärtuses kasu. Lisaks prognoositakse, et näiteks Soomes vähenevad happevihmad võrreldes praegusega 60% võrra. Selle saavutamiseks tuleks laevanduses kulutada 0,6–3,7 miljardit eurot, et saaks kasutada vähema väävliga kütust.
Eesti keskkonnaorganisatsioonid on väävliheitmete asjus küsinud seisukohta keskkonnaministrilt.
Väävlisaaste põlevkivist
Keit Pentuse vastus oli, et neid tuleb küll vähendada, kuid Eesti toetaks rangemate reeglite seadmist ühtselt kogu Euroopa Liidus. Lisaks ei olnud minister hoolimata mitmete riikide pingutustest veendunud, kas vajalik tehnoloogia laevade ümberehitamiseks on muudatuste ajaks — 2015. aastaks — olemas ja töökindel. Seetõttu jäi Eesti väävliheitmete piiramise lõpphääletusel erapooletuks.
Nüüd on Euroopa Liidu institutsioonid jõudnud üksmeelele ja tulevikku vaadates on oluline, et vastu võetud õigusaktid rakenduksid, laiendataks piirkondi, kus väävliheitmeid piiratakse, ja alustataks ka lämmastikuheitmete piiramist laevanduses.
Eesti poolt vaadatuna on teemal siiski veel üks aga: kuigi meie sadamates toimub tihe sagimine, on laevanduse osa õhu saastuses siiski pisike. Hoolimata sadade miljonite eurode kulutamisest puhastusseadmetele tuleb endiselt peaaegu kogu meie väävlisaaste põlevkivist. Kui suure võidu tervise ja keskkonna kontosse saaksime põlevkivist „Jenga klotside” maa alla jätmisel ja taastuvenergia kasutamisel, võiks püüda arvutada analoogselt laevakütuste tervisearvutustega.
