Siim Nestor: Miks pole olemas halba muusikat?
Muusikas ei ole halb maitse taunitav, üllatavalt palju kohtab suhtumist, et selles vallas on kogenud maitse tülikalt elitaristlik. (Hea ja halva maitse piir jääb mõistagi hämaraks, aga umbkaudse uduse joone järgmised punktid ehk annavad.)
- Kõige sagedamini trehvab muusikakriitikute maitse – mis peaks olema see hea maitse – tögamist aasta-parimad-plaadid-tabelite ilmumisaegu. Üsna tüüpiline reageering Facebooki veergudel on, et ma tean nende kriitikute tipp-kolmekümnest vaid kahte-kolme nime. Ja seda ei öelda toonil “vaata kui huvitav, nii palju avastamist ja kuulamist”, vaid suhtumisega, et need muusikakriitikud elavad kinnises snoobimullis ja on kaotanud igasuguse sideme reaalsuse ja sellega, mis publikut tegelikult huvitama peaks. Kas te olete kunagi märganud, et aasta parimate raamatu valikutele heidetaks ette, et seal on suures osas tundmatute autorite teosed? Mina ei ole. Seda ei julge keegi tunnistada. Või siis tõesti teatakse kõiki kirjanikke. By default.
- Kui Rein Lang püüdis raamatukogud Cartlandist puhastada. Üksjagu kirjandusinimesi nõustus tollase kultuuriministriga, et eks too Cartland ole jah pisut labane ega paku teab mis kirjanduslikku taset. Ja siis need inimesed küsivad, miks ei kõnelda muusikaveergudel mõnest indi- ja punkhittidest smooth jazz kavereid tegevast salongibändist. Mis on vähemalt sama banaalne kui Cartland.
- Teater toob lavale radikaalse ja avangardse tüki. Esietenduse peol mängitakse aga tantsuks vene ja eesti estraadihitte, Vennaskonda ja Dingot. Keegi ei kuule sind, kui katsud sel peol Conrad Schnitzlerist juttu teha, ja kui keeldud tantsule tulemast, võetakse seda kui tähenärijalikku peenutsemist.
- Või näiteks Andres Maimik. Kõik, kes on tema esseesid, filmi- ja teatriarvustusi lugenud, teavad, et tegemist on erudeeritud ja endale lähedasematele kunstivormidele kõrgeid nõudmisi esitava inimesega. Aga muusikakriitika saatesse “Muusikanõukogu” võttis ta kaasa 2 Quick Starti “Neiu mustas kleidis”. Sellise muigega, nagu see lugu ütleks muusika kohta kõik ära ja pala kaheldamatu toimivus tõestaks muusikakriitika mõttetust. Kui ma kutsuks Andrest enda poole “Politseiakadeemia” maratoni vaatama, ma arvan, et see ettepanek ei ajaks teda isegi naerma.
- Eks maitsemajakas popmuusikapress tegeleb halva maitse kiitmisega ka ise. Muusikaajakirjades laialt levinud “guilty pleasure”-kontseptsioon ei ole muud kui võimalus näidata kriitikukarikatuurist avaramat pilku ja julgust nautida ka totaalset jama.
*
Nii lähebki inimene Apollosse, võtab ühte kätte viimase Houellebecqi, teise kätte “Eesti 90ndate” kolmik-CD ja selles pole midagi imelikku. Ega mind selline asjade seis ei häirigi, aastate jooksul ära harjunud, aga aeg-ajalt küsimus “miks see nii on?” mu ette kerkib. Kas see on lihtsalt seaduse “muusika on kõige demokraatlikum kunstivorm” üks ilminguid?
