Tunne vastase harjumusi ja sa saad tast võitu. Korda sõnumit küllalt kaua ja see jõuab kohale. Kukuta veetilka püsiva järjekindlusega ühte kohta ja see kulutab kivisse augu. Neid lihtsaid tõdesid teavad psühholoogid, usujuhid ja sõjamehed. Teavad kavalad müügimehed, kes püsiva järjekindlusega oma sõnumeid meie silmadesse ja kõrvadesse läkitavad. Teavad need, kel vaja üks või teine samm avalikkuses läbi suruda.

Eestis edastatavaid sõnumeid üldjuhul ei tsenseerita. Mulle vähemalt tundub nii. Ja esmapilgul näib, et vastupidiselt sõnumite ideoloogilisele üheplaanilisusele ümbritseb meid arvamuste paljusus. Ometi võib täheldada, et järjepidevalt ronivad inimeste teadvusse aina korrutatavad stampmõtted, nõuanded just nii või teisiti arvata ning soovitused just seda või teist tarbida.

Praegu vaieldakse näiteks öise viinamüügi keelamise üle, aga alkoholireklaami küsimused jäävad tasapisi tahaplaanile, ehkki viinakuradiga tegelemisel on ka see oluline. Pealegi, kui nii paljusid häirib alkoholi müügi piiramine, ja väidetakse, et see tarbimist ei mõjuta, siis kuskil miski seda ometi teeb. Arvud ja pelk pilk tänavale seda ju näitavad.

Müügimees ütleb, et reklaam aitab ostjal kaupa valida ja ei levita kuidagi joomist. Iga aastaga suurenevad lällavate laste jõugud räägivad minu meelest teist keelt. Niipea, kui tõstetakse reklaami piiramise küsimus, asub terve hulk jõudusid kaubandus-tööstuskojast alates meediamagnaatidega lõpetades ringkaitsesse, väites, et tegemist on tõelise ahistamisega, EL-is ei ole see võimalik jne.

Ning tõsi ta on, et kui alkoholitootjad palju ei kaotakski, siis reklaamiagentuurid ja meediaväljaanded küll. Ning teadvuse risustamine meeldiva ajaviite pakkumisega tiksub aina edasi. Asi on maitses, tõelise bitchi fizz, welcome to the Livico country! Kuskil on ilu ja tõelise elu maa! Osta unustust! Ja tõepoolest, keela kui palju tahes, aga kui igalt poolt selgitatakse, et juua on lahe, siis seda ka tehakse. Ja kuni asja arutatakse, kukub aga tilgakesi juurde ning õudusega tulb oodata, millal see karikas täis saab ja üle ajama hakkab.

Kuid täita saab ka teistsuguseid karikaid ja teismoodi. Oletan, et noore inimese puhul käib kaldumine halvale või heale harjumusele kergemini. Ja siin tekivad küsimused. Kui täiskasvanu puhul, kellelt me eeldame vastutustunnet, on tõepoolest igaühe enda asi, mida ta tarbib või kuidas käitub, siis kuidas on lugu alaealistega? Kas vaid lapsevanem peab kaitsma oma last pealetungivate meelemürkide, kahtlase moraali, vägivallakultuse, hirmude või ahnuse eest? Ja ega siis saa ju sedagi teha keeldude kaudu, vaid ikkagi häid harjumusi ja suhtumisi kujundades.

Tuleb ka küsida, kellel kuulub ja milleks kasutatakse avalikku ruumi. Kas avalik, seega kõikidele mõeldud ruum ongi mõeldud suuresti selleks, et kellelegi midagi maha müüa, olgu see siis uus jope, õllesort või partei — või on sel ka teistsuguseid funktsioone? Kui just peab alati kellelegi midagi pähe määrima, siis võiks see ehk olla ka mõni hea harjumus, tore mõte või parem meeleolu.

X noorte laulu- ja tantsupidu tõendas veenvalt, et õigesti teostatuna võib ka ühel vanal rahvuslikul rituaalil olla üliemotsionaalne laeng. Kontserdi ühel kõrghetkel korrati Tõnis Mäe siirast ja liigutavat „Palvet“. Usun, et paljudele jättis see ikka väga sügava mulje.

Ent millised on mõtted, mida me tavaliselt kordame päevast päeva? Millised sõnumid jõuavad meie teadvusse nädalast nädalasse, kuust kuusse? Laulupidu toimub kord mitme aasta takka, reklaam ja uudised põrutavad meie meeltesse kümneid kordi päevas. Et lärmakas maailmas iseendaks jääda, soovitan igaühel hakata ise enda müügimeheks, teha seda kirgliku pühendumusega ning müüa endale vana kavaluse, igapäevase kordamise triki abil maha just see mõte, hoiak või harjumus, mis elus hästi edasi aitab. Kui palju kordi pidid ikkagi laulupeolised kordama noote, et need kõlaksid nii nagu vaja?