Sergei Stadnikov: Võitlus Ukraina nimel
Vähemalt ajutine selgus on saabunud – Ukraina juhtkond üritab jätkata senist geopoliitilist balansseerimist Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Sellise käitumise osas polnud vähemasti Moskval mingeid illusioone, sest ukrainlaste välispoliitikat on juba viimased paarkümmend aastat iseloomustanud kauplemine ja nihverdamine.
Venemaal peetakse tõenäoliseks, et Ukraina assotsiatsiooni lepingu sõlmimine ELiga võib nüüd lükkuda üsna kaugesse tulevikku. Kuigi Ukraina eemaldumine EList on pahandanud Euroopa Komisjoni, ei ole assotsiatsioonilepingu „ust" lõplikult suletud.
Ühest küljest on siin mängus muidugi geopoliitiline konkurents Venemaaga, teisalt ei maksa unustada, et Ukrainas elab 45 miljonit inimest ja tegu on suure, kuigi vaesevõitu, turuga.
Oma eesmärkide saavutamiseks avaldab Venemaa Ukraina poliitikutele ülitugevat survet, EL teeb seda küll väliselt mahedamalt, kuid sisuliselt igati võrreldavalt Venemaaga.
Ühe Ukraina ülemraada saadiku sõnul käitus ELi esindaja, Poola endine president Aleksander Kwaśniewski, Ukrainas vägagi ülbelt, jagades istungitesaalis telefonitsi käsklusi opositsiooniliste parlamendifraktsioonide liidritele. Lisaks olevat Kwaśniewski hoiatanud Ukraina valitsust võimalike probleemide tekkimise eest kaubavahetuses ELiga. Vastavaid teemakohaseid näiteid võib tuua veelgi.
Assotsiatsioonilepingu olemus on minu meelest vägagi tähendusrikas: partner (Ukraina) peab suuresti ise kandma vastavad kulud (praegusel juhul muudatused kohtusüsteemis, õiguskaitses, maksusüsteemis jne), lootes samal ajal saada kunagi tulevikus ELi täieõiguslikuks liikmeks.
EL omalt poolt lubas anda miljard eurot, IMF neli miljardit dollarit, lisaks lubas EL vaba kaupade liikumist, kaitset investeeringutele jne.
Samas ei ole Ukrainale otseselt kunagi lubatud liikmelisust ELis. Võimalik, et siin on oma osa ka ELi tabanud sotsiaal-majanduslikel väljakutsetel.
Imelikul kombel arvati Brüsselis, et Vene-Ukraina kaubandussuhted jätkuvad ka pärast seda, kui Ukraina on allkirjastanud assotsiatsioonilepingu EL-ga. See võimaldanuks muuhulgas ELis toodetud kaupadele läbi Ukraina juurdepääsu Venemaa turule. Sisuliselt tähendanuks see, et Euroopa Liidu idapartnerluse maksaks osaliselt kinni Venemaa.
Kes võitis käesolevast olukorrast kõige rohkem? Loomulikult Venemaa ja Vladimir Putin. Pärast Süüria ja Iraani kaasust näitab just Ukraina juhtum Venemaa geopoliitilist tugevnemist. Kuigi ELi poliitikud võivad jätkuvalt kinnitada idapartnerluse põhimõtete kasulikkust kõikidele osapooltele, on Ukraina puhul tegemist „nullsumma" mänguga. See on miski, mida näiteks Zbigniew Brzezinski ei olegi kunagi varjanud.
