Sergei Stadnikov: Opositsioonis istumise asemel tehku sotsid Savisaarega koostööd
Viimase pooleteise aasta jooksul on vähenenud toetus Reformierakonnale ning IRLile ja mitmed tõsiseltvõetavad arvamusküsitlused osutavad sotsiaaldemokraatide populaarsuse tõusule. Seda isegi sel määral, et vastava tendentsi jätkumisel võivad sotsid võita järgmised parlamendivalimised. Tõsi küll, mitte absoluutselt.
Üsna suurele valijaskonna osale pakuvad nad mingit poliitilist alternatiivi, sest praegused võimukandjad on suutnud ellu viia superparempoolse suunitlusega kapitalistlikku ideoloogiat selle igati loogilise täiuseni, vähemalt euroopalike arusaamade järgi. Ja üha enam suureneb nende nn tavakodanike arv, kellele olme-eluga toimetulek muutub aina problemaatilisemaks.
Teisalt jällegi ei kavatse Andrus Ansip, Jürgen Ligi ega Jaak Aaviksoo sugugi tagasi astuda - veelgi enam, täiesti tõsimeeli tahetakse tegevad olla vähemalt 2015. aastani. Arvukates sõnavõttudes korrutatakse äraleierdatud mantrana kogu tehtu ainuõigsust ning kasu(m)likkust. Loomulikult ka enda jaoks. Kuid paljudele inimestele ei kõla see sugugi veenva argumendina, sest erinevalt peaministrist, ei ole see just nende majanduskriis, milles nad unistaksid elada.
Parempoolsed vasakpoolsed
Omaette küsimus on meie Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tegelik teovõime. Teiste Euroopa vasakpoolsete erakondade taustal paistab ta olevat vägagi parempoolne. Veel mõne aasta eest ei suutnud sotsid valitsuses olles suurt midagi ära teha töövõtjate jaoks. Meenutagem kas või 2009. aastal vastu võetud Töölepingu seadust! Üksjagu kodanikke mäletab ju seda!
Nii ei mõjugi mitmed tuntud sotsid oma poliitrollis sugugi veenvatena: ei Marianne Mikko (ootan põnevusega, millal ta hakkab sookvootidele lisanduseks kirglikult propageerima ka etnilisi kvoote), ei Sven Mikser, ei Vadim Belobrovtsev, Jevgeni Ossinovski ega Toomas Hendrik Ilves. Vastavat nimekirja saab muidugi kerge vaevaga veelgi täiendada. Tõsiseltvõetava vasakpoolsena tuleb kõigepealt meelde vaid Eiki Nestor.
Millele võiksid siis vasakpoolse ilmavaatega potentsiaalsed valijad parimal juhul loota, kui haaravatele unistustele lisada ümbritseva reaalsuse mingigi adekvaatne tajumine? Tulevane valitsus peaks sel juhul olema vasak-tsentristlik. Objektiivselt on suurem osa (loomulikult mitte veendunud reformistide toetajad) ühiskonnast sääraseks muutuseks juba ammu valmis, mis muuhulgas tähendab täiesti uut vaimset seisundit kohalikus valdavalt konformistlik-nahahoidlikus sootsiumis ja seda konkreetsest rahvuslikust kuuluvusest sõltumata.
Nüüd võiks aga alata kõige põnevam poliittehnoloogiline mäng: sotsid ja Edgar Savisaar. Isiklikult on mind alati pannud imestama sotside aatelist laadi kriitika Ninasarviku aadressil, milles kõige sagedamini heidetakse Keskerakonna liidrile ette intriigitsemist, korruptsiooni Tallinna Linnavalitsuses ning autoritaarset juhtimisstiili. Mnjah…
Opositsionääride mugav elu
Seega ei ole Ansip autoritaarne ja Mart Laar ei ole poliitikuna kunagi valetanud. Ja mina illusioonideta idealistina arvasin, et ühe riigimehe peamiseks eesmärgiks peaks ikkagi olema oma poliitiliste sihtide teostamine kõiki olemasolevaid võimalusi kasutades. Selle nimel ei peaks olema häbiasi teha koostööd isegi Savisaarega ja jagada koos temaga ka poliitilist vastutust. Lõppude lõpuks on Keskerakonna ideoloogiline platvorm teiste parteidega võrreldes sotsidele oluliselt lähemal.
Samuti pidagem silmas mitmete tuntud opositsionääride mugavat eluhoiakut - hästi kinnimakstud režiimikriitikuks olemine on neile võrreldamatult lihtsam, kui endale vastutuse koorma võtmine näiteks sotsiaalpoliitika elluviimise eest. Ja mitte demagoogitseda, et küll ikka oleksime kõvad töörahva huvide eest seisjad, kui vaid seda va Savisaart ees ei oleks!
Lõpetuseks - mis puutub aga venekeelsetesse valijatesse, siis nood jäävad veel väga kauaks eelistama ülekaalukalt tsentriste. Ja igati õigustatult, muide. Mõelgem kas või möllule venekeelse riigigümnaasiumi ümber ning erinevate parteijuhtide seisukohtadele selles küsimuses (näiteks tasuks üle lugeda endiste rahvastikuministrite Urve Palo ja Katrin Saksa teemakohaseid arvamusavaldusi haridusreformi eesmärkide suhtes). Ja kuidas iseloomustas president Ilves vene keelt? Kõik see on ju paljudele venelastele hästi teada.
